“21st Century Breakdown”
(Reprise)
Green Day
eelmine album “American Idiot” (ilmus 2004), mis tegi neist mitmeks
aastaks muusikaturu kõige olulisema bändi, on suurim muusikaline
fuck-off-monument George W. Bushile ja tema valitsemisajale. Ja äkki on
just “American Idiot” üks teguritest, miks viimastel
presidendivalimistel hääletas nii palju noori, ja et nad
hääletasid
pukki Obama? Green Day pani noored ameeriklased mõtlema, tegi nad
poliitiliselt aktiivseks ja vastutustundeliseks – väga
võimalik, eks.
Just
nimelt, ma usun, et kasvatuslikust seisukohast ei ole California Green
Day, kes saab elu lõpuni punkpuritaanide käest tappa MTV-pungi
leiutamise eest, sugugi nii halb elajas. Ka nende seitsmes stuudioalbum
“21st Century Breakdown” on taas kord ambitsioonikas, poliitiline
(peo-
ja pruudilaulud jäävad Green Day noorusesse) ja kokku pandud
rock-ooperliku stoorina. Selline töösse tõsine suhtumine
võib samuti
noortele kuldaväärt eeskujuks olla (ega nad ei pea põhjalikkust
tingimata muusikas rakendama). Vaat siis, kuhu me jõudnud oleme –
musterpoistest punkbänd, mis ei meeldi ekspunkaritest või
punkvaimuga
lastevanematele, sest nad on liiga klanitud ja toredad.
Tegelikult
ei ole Green Day ka muusikaliselt nii kohutav, nagu tänaval arvatakse.
Albumil on küll kuhjaga standardset hooplevat ragistamist, kuid
ninamees Billie Joe Armstrongi käekirjas on siiski ka mitmekesisust.
Mallist kaugemates lugudes võib kuulda John Lennoni, George Harrisoni,
Elvis Costello mõjutusi. Miskipärast on mul tunne, et isegi tilga
Bowie’t.
7