03.07.2009, 00:00
Jüri Pärni (07.01.1939–22.06.2009) in memoriam
On järelehüüdeid, mida ei peaks alustama mitte kurbusest, vaid
kahetsusest. Kahetsusest, et on lahkunud üks kultuuris vähe
tähelepanu pälvinud inimene, kes tegi head tööd ja ootas,
et seda ka tunnustataks.
Jüri Pärni (07. 01.1939 Rakvere
– 22. 06.2009 Tallinn), vene kirjanduse tõlkija, muutus aastatega
üha paremaks. Arvatavasti kujunes tema tõlkeloomingu tipuks
Valentin Rasputini proosast tehtud valik “Aeg elada – aeg
armastada” (2006), mis langes aga Eesti raamatuturul viljatusse pinda.
Keegi ei tundnud enam huvi vene külaelu eetiliste väärtuste ja
marjadest mühava maagilise taiga vastu, pealegi kui need olid esitatud
järsus vastanduses läänelike eluhoiakutega. Aga Rasputin on
kahtlemata oma emakeele võlur, tõlkija oli tööd teinud
suure hoolega ning tulemus kuulub eesti tõlkekultuuri kullafondi,
sinnasamma, kus on Tuglase tõlgitud Aino Kallas või Jaan Krossi
tõlgitud “Cyrano de Bergerac”.
Muusikalise
keskharidusega Pärni hakkas vene keelest tõlkima siis, kui
õppis Moskva Gorki-nimelises Kirjandusinstituudis (1968–74), samal
ajal avaldas ta ka algupärast loomingut (nt nukunäidend
“Kassipoiss Jim linnas”, 1973). Esialgsed tõlked
järgisid juhuslikumaid tellimusi ning olulisim neist oli ehk Jeremei
Parnovi Tiibeti-aineline dokumentaaljutustus “Pronksnaeratus”
(1975), mille lisana ilmus Linnart Mälli tõlgitud
“Teemantsuutra”.
Teatmekirjandust tõlkis
Pärni hiljemgi, viimasena jõudis letti Vadim Baranovi tüse
monograafia “Maksim Gorki” (2006).
Tõlkija kui
kaasautori vastutuse äratundmiseni paistis Pärni jõudvat 1980.
aastate keskpaiku vene sümbolistide kaudu. Vähemateks
jõuproovideks jäid Valeri Brjussovi jutustused “Viimased
leheküljed naise päevikust” ja “Mozart” (1985) ning
Aleksander Bloki “Keisrivõimu viimased päevad” (1989),
meistrieksamiks sai aga Fjodor Sologubi romaan “Saadanasigidik”
(1987), mis ilmus Zara Mintsi järelsõna ja Nadežda Pustõgina
kommentaaridega.
Brjussovi romaani “Tuleingel” (1999)
tõlge pälvis Fjodor Dostojevski nimelise preemia; 1999. aastal sai
Pärni ka Igor Severjanini auhinna vene kirjanduse ja kultuuri arendamise
eest Eestis. Viimasena jõudis vene klassikast lugeja ette nobelist Ivan
Bunini jutuvalik “Armastuse grammatika” (2008).
Nikolai
Gogoli pihtimusteose “Valitud kohti kirjavahetusest minu
sõpradega” ambivalentsed kidad haarasid tõlkija
maailmavaateliselt kaasa, toimus nihe kristliku eluhoiaku suunas. See
tõlge sündis tahtmisest elus veel “midagi korralikku”
ära teha. Mustandina jäi ta Pärni töölauale ning tema
sõprade ülesanne on käsikiri raamatuks toimetada.
Palju aega oma elust kulutas Pärni leivatööle, eestikeelsetele
filmitiitritele, ning viimased 15 aastat oli ta panus vene lähtematerjali
tõlkimisel Eesti telekanalite tarvis aukartustäratav. Hiljutisest
ajast meenutatagu sajaosalist menusarja “Armastuse adjutandid” ning
kümneosalist “Meistrit ja Margaritat”.
Jüri
Pärni oli juba poisieast saati sõltumatu käitumisega inimene,
kes ei vältinud elus ka ebakonventsionaal-seid otsuseid. Kui Eesti
Kirjanike Liitu astumine ebaõnnestus, sai temast aastal 2001 Venemaa
Kirjanike Liidu Eesti osakonna liige.
Pärnis ei olnud
väiklasi jooni. Temas oli mehelikku andumust elamise suurele teatrile
– viimaks ka tüdimust selles. Ja teadmine, et tööga tuleb
elus vaeva näha.
V
aevaline suremine pärast insulti koos ajukasvaja ja kopsupõletikuga
kestis neli kuud.
Mälestus paremaist päevist ei kao.
Jüri Pärni ärasaatmine on reedel, 3. juulil kell 14 Kristini
matusemajas (Tallinn, Ravi 18).