03.07.2009, 00:00
Aserbaidžaanis on ainult kaks tabu – Armeenia mainimine ja sealiha
Turisti loll komme pildistada äratab kahtlust, kuid keelatud veel pole, kirjutab Silvia Pärmann.
Juba esimene lennujaamast välja astudes kohatud inimene – taksojuht
Faik – unustab igasuguse aseri külalislahkuse, kui näeb
viisasabas meie meelt lahutanud Lonely Planeti reisijuhti suure kirjaga
“Georgia. Armenia. Azerbaijan”. Ta rebib kohe raamatu enda
kätte, et näha, kellele kuulub Mägi-Karabahh selle teose
arvates. Nähes, et Lonely Planet peab seda pigem Armeenia territooriumiks,
nõuab ta ärritunult, et kes selle raamatu autor on. “Who the
hell is Lonely Planet,” ei ole tema siiral imestusel piire.
Et
Armeenia on vaenlane number üks, õpin seega selgeks juba esimestel
minutitel. Muude hetketabude mõistmiseks kulubki aga pea terve
puhkusenädal.
Euroopa Liidu liikmestaatustest unistava
Aserbaidžaani pealinn Bakuu naudib 2009. aastal islamimaade kultuuripealinna
tiitlit ning nii selle kui ka naftarahaga kaasnevat sära ja melu.
Kauni vanalinna müüri taha on kerkinud uued büroohooned,
mida Tallinna moodsatest tornidest eristab vaid see, et aserite maitse
nõuab betooni asemel klaasi ja kulla kasutamist.
Arvukad
ekspresident Heydar Alijevi nimelised pargid ja paleed, mida lahkunud juhi poeg
ja praegune riigipea Ilham Alijev innukalt rajab, peaks
rõõmustama kohalikke ja ka neid väheseid turiste, kes
bürokraatia kiuste on riiki pääsenud.
Aserite
külalislahkuse ja kogu riigi turismisüsteemi kohta ei saa tegelikult
midagi halba öelda.
Viimast lihtsalt ei eksisteerigi.
Inimeste sõbralikkus teeb viitade, hinnakirjade, sõiduplaanide
ja infotahvlite puudumise aga küllaga tasa. Nädala jooksul kogen, et
vaid haruharva asendub külalislahkus sügava umbusuga
välismaalaste tegemistesse. Täpsemalt turistide lolli harjumusse
reisil olles pildistada.
Artjomi saarel mere ääres
kõrguvate naftapuurtornide vahel jalutavale turistile peab iga
mundrikandja oluliseks mainida, et pildistamine on rangelt keelatud. Aga mida
muud oleks seal siis teha?! Kaspia meri ei ahvatle just läbi
õlikirme vette sukelduma. Just siis, kui olen täiesti veendunud, et
turvamees mind objektiiviga torne sihtimas ei näe, on selja taga avanevas
kaadris ta sajakonna meetri kaugusel mu sõpradega juba vestlemas ja mind
silmnähtavalt ootamas. Õnneks vaid selleks, et päeva kiiremini
õhtusse saatmiseks valvuriputkas meile teed ja küpsiseid pakkuda,
keelatud kaamera jäi elevuses ilmselgelt märkamata.
Päev hiljem tänaval silmatorkavat värvilist Peugeot’d
pildistades ei kahtlusta mu reisikaaslane aga sekundikski, et on midagi
keelatut toime panemas.
Hetk hiljem juba hambuni relvastatud
turvamehe putkas olles selgub mõistagi vastupidine.
Eksimus
on ränk: Iraani saatkonna ees auto pildistamine nõuab politsei
sekkumist ja tõenäoliselt kaamera konfiskeerimist. Eksootilist
saaki uudistama tulnud teine turvamees on õnneks kuulnud
võimalusest digikaamerast pilte kustutada. Olukord on lahenemas. Siis
tärkab aga kahtlus – mida kõike selle kurjategija kaamerast
veel leida võib? Ilmselt jooksevad kõigil silme eest läbi
naftapuurtornid. Ainuüksi mõte Bakuu kinnipidamisasutusest tekitab
erinevaid emotsioone. Paadunud kriminaal, mälukaart Artjomi saare pilte
täis, on aga hommikul kaameraga voodis mänginud. Ei, ei, te saite
valesti aru! Mitte midagi sündsusetut ja moslemite riigis kahtlemata
kuriteoks kvalifitseeruvat. Kokku paarikümnest pildist koosnev seeria
haigutustest hajutab turvamehe kahtlused juba keskpaigas ning pahaaimamatult
lubab ta õigusrikkujatel minna.
Sellised vahejuhtumid
tähendavad paratamatult seda, et turisti jaoks on kõige nauditavam
hetk tänavalt restorani jõudmine
ja stressi maandav söömine. Garanteeritult hea toit ja kõikuva
kvaliteediga kohalik vein on igal juhul päeva tipphetkeks. Vanalinna
restoranidele pakuvad huvitavat alternatiivi sama hea köögiga
äärelinnade söögikohad ning Bakuu turg.
Bakuu
turu ainsa organiseeritud söögikoha leiab üles koka ja
õhus hõljuva šašlõkilõhna järgi.
Menüüd ei hakka sellises kohas keegi seinale panema, see
lebab vaiksel ja liikumatult pisut verise valge rätiku all.
“Lambaliha, veiseliha, kana, neerud, maks,” torgib peakokk
grillvarda otsaga vastavaid lihatükke. Valime lihatükid, mis koos
naaberlettidelt juurde ostetud tomatite ja baklažaanidega tulele rändavad
ja alles seejärel saame loa astuda “restorani” sisse.
Hea aseri kombe kohaselt suitsetavad kõik kliendid peale meie ja kahe
kõrvallauas istuva umbes kümneaastase poissi. Suitsetamine on kogu
rahvast ühendav kirg, edestades ilmselt isegi armastust perekond Alijevi
vastu.
Sööme – kiirelt lauda jõudev liha
maitseb hästi ja ka nädalaid hiljem oleme vaatamata enamuse
sanitaareeskirjade eiramisele kõik parima tervise juures – ning
puhkame turumatkast väsinud jalgu. Nimelt on selleks, et jõuda
värske toiduni, vaja läbida turu kordades populaarsem osa, kus
müüakse kõike t-särkidest käekelladeni. Kusjuures
märkimisväärseid pingutusi, et koopia originaali sarnane
välja näeks, ei viitsi keegi teha.
Mitmeks minutiks
jääme ummikusse, kui jõulised aseri naised meie ees
ründavad kõrget pappkasti, millest siis üksteise võidu
hiiglaslikke neoonroosasid rinnahoidjad välja tiritakse.
Nina
vastu eesliikuja selga, kannab peavool meid järjest lähemale
nülitud lammastele, mis tähistavad toiduturu algust. Kohalikke ei
häiri see tunglemine absoluutselt. “See on kõige lähemal
seksile, mida aseri mees enne abiellumist kogeb,” tsiteerib sõber
sakslannast tuttavat. Ilmselgelt polnud ta veel ühistransporti
kasutanud.
Lihuniku putka taga algab uus maailm, kus lettidelt ja
Ladade pagasnikutest saab endale valida köögivilju või ilusa
kirju kana.
Viimased kipuvad küll kaupmehe käest minema
lendama. Pole ka ime, tulevikku keevas supipuljongis üsna selgelt ennustav
nuga ning verd täis valgunud “lõikelaud” on ju kohe
sealsamas kõrval. Aserid armastavad kõike osta värskemast
värskelt. Nii ka kanaliha. Ostja ilmudes võtab kanakaupmees linnul
jalgadest ning väga aeglaselt lõikab vahe nuga linnu kõri
läbi. Aeglaselt sellepärast, et nii ei pritsi verd tumedale
ülikonnale, mida endast lugu pidav aseri mees kannab iga ilmaga
ükskõik millist tööd tehes. (Naised siiski tumedaid
kostüüme ei kanna, ent etiketi juurde kuulub ülimalt hoolikas
meik, milleta keegi kodust ei välju. Esimestel päevadel kahtlustan
seetõttu pidevalt, et linnas on mustkunstnike abiliste kokkutulek.)
Lõputult turult puudub vaid sealiha. Mitte kuigi pühendunud
moslemitena (seda muidugi mitte nende enda hinnangul) klammerduvad aserid
viimase õlekõrrena selle külge, et nad sealiha ei
söö.
Alkoholist ei ütle aga ära ükski aseri
mees. Hääletades on võimalik maasturi roolist leida napilt
täisealine ärimees, teha kohe õlle ostmiseks peatus ning juba
mõni kilomeeter hiljem teada saada, mis värvi on tema
kõrvalistmel istuva girlfriend’i aluspesu. Nagu iga muugi asi
Aserbaidžaanis, kaldub ka Bakuust pärit moslemi paarike ootamatusse
ää
rmusesse, mis isegi üht-teist elus juba näha jõudnud ateiste
üllatada suudab. Aga sealiha ei läheks nad lihuniku juurde ostma
iial. Ükskõik kui värske see ka poleks.
Pesu,
muuseas, oli roosa.