Paratamatus

Eestil pole muud valikut kui seadustada ja teha täisealistele kättesaadavaks seni keelatud uimastid. See on vältimatu. Küsimus on, millal.

Juuli alguse uudis Riigikohtu otsusest, mille kohaselt uimastijoove üksi ei tõesta uimasti tarvitamist ega vääri karistust, keskendas avaliku arutelu taas olulisele rahvatervishoiu- ja õigusloomeküsimusele: millal ja mis asjaoludel legaliseerida uimastid? Mitte, kas legaliseerida – lähiaastatel teeb seda väga tõenäoliselt suurem osa Euroopast ja Ameerikast –, vaid kuidas: värske mõtlemise eesrindlaste või otsustusvõimetute sabassörkijatena.

ÜRO tänavune uimastiraport tunnistab, et uimastiprobleemi lahendamisel on dekriminaliseerimisest märksa rohkem kasu kui keelamisest. Sama saab järeldada Euroopa Liidu uimastite ja uimastikasutuse seirekeskuse mullusest aruandest. Eeskujulikuks näiteks on Portugal, kus kaheksa aastat pärast kõigi uimastite suurema kärata dekriminaliseerimist on alusetuks osutunud kõik selle sammu võimalike tagajärgedega seondunud hirmud ja täitunud suurem osa lootuseid. Imede ime, aga Lissabonist polegi saanud Euroopa heroiinituristide pealinna, küll aga on tänu kuritegevusega seotud kulutuste kahanemisele võimalik rahastada tõhusamat ennetust ja vabatahtlikku ravi. Noored tarvitavad täna Portugalis vähem uimasteid, saavad süstlast harvem HIVi ja pöörduvad poole tihemini ravile. Alles hiljuti ränkade uimastiprobleemide käes vaevelnud riigis on nüüd kõige vähem üle 15aastaseid kanepitarvitajaid Euroopas – 10%. Arvestades, et ranges Eestis on proovijate protsent 16–24 aastaste meeste seas 43 ja naistel 23,3, siis nagu oleks, mille poole püüelda.

Kahjuks takistab ratsionaalsete meetmete rakendamist keeruline olukord, kus õpitud mõttelaiskus, kallutatud meediakajastus ja desinformatsiooni suur osakaal uimastiennetuskampaaniates on tinginud poliitilise tahtejõuetuse midagigi õiges suunas muuta. Eesti on sama skisofreenilises olukorras kui USA, kus 76% rahvast on veendunud, et sõda uimastitega on läbi kukkunud, kuid samas usub 73%, et seda tuleb ometi jätkata.

Albert Einstein tõdes, et hullumeelsus on lootus sama tegevust korrates saada teistsuguseid tulemusi. Keeluseadused pole kunagi soovitud tulemusi andnud. Sada aastat tagasi tõi Rahvusvaheline Oopiumikomisjon narkoaine ärakeelamise põhjenduseks raskete sõltlaste osakaalu ühiskonnas, mis oli toona umbes 5%. Tänaseks on see protsent loendamatute ressursside ja põrmustatud elude hinnaga üle maailma langenud... Umbes viiele. ÜRO Peaassamblee võttis enam kui kümnendi eest eesmärgiks uimastivaba maailma, kust oopiumi, koka, kanepi ja heroiini tootmine on kaotatud. Kuidas sellega läks, teame samuti.

Ärksamates riikides on asutud olukorda ümber hindama. Eestiski seisab näiteks india kanepi ürt sotsministri käsul ainete loendis, mida arsti retseptiga pruukida tohib. Kuid erinevalt paljudest ELi liikmesmaadest ja USA osariikidest pole see nii mitte eesmärgiga võimaldada ravi, leevendust ja inimväärsemat elu vähi-, AIDSi-, polüskleroosi-, Alzheimeri-, düstoonia-, fibromüalgia-, artriidi- ja kõrgvererõhu-tõbistele ning krooniliste valudega patsientidele, vaid selleks, et kodanikke oleks võimalik karistada ravimi tarvitamise eest ilma retseptita – mida arstil pole õigustki välja kirjutada. Selles, et me ei adu olukorra kafkalikku absurdi, on süüdi peamiselt paaniline hirm ärgata eilse päeva asemel homses. Sest ehkki terve mõistus ja teadusuuringud kinnitavad, et ülekriminaliseerimata homne on parem, ei saa alalhoidlik eestlane selles iial päris kindel olla.

Eriti, kui riiklikud struktuurid, nagu rahvusringhääling, Tervise Arengu Instituut, politsei ja Tartu Ülikool väidavad tuliselt vastupidist. Iga kodanik ehk ei aimagi, et oma legaliseerimisvastastes argumentides toetuvad need instantsid kallutatud, vananenud või lihtsalt valele teabele. Nii polegi imestada, et suur osa eestimaalastest, kes ei ela uimastisõjakolletes Tallinnas või Ida-Virumaal, eelistab uskuda poliitikute ja ametnike väiteid, et seni rakendatud meetmetest ja raisatud rahast on olnud pigem oodatud kasu kui ränka kahju. Kui neil pole ka usalduslikku suhet oma kooliealiste lastega, võib keisri naeruväärne alastus neist märkamata jäädagi.

Eestile on väga vaja riiklikku uimastikontrolli, see tähendab, sammsammulist, hoolikalt läbi mõeldud dekriminaliseerimist ja legaliseerimist. Kiiresti tegutsedes suudaksime tõrjuda koolidest-tänavailt suure osa narkomaffiast, säästa elusid ja perekondi ning kahandada kõigi uimastite laastavat mõju ühiskonnale. Saabuks lõpp haigete julmale diskrimineerimisele ning kasvaks rahva usaldus riigi ja lugupidamine selle seaduste suhtes. Kahjuks pole väärteavitatud rahva seas taolise sammu järele nõudlust ja juhtidel puudub motivatsioon midagi muuta. Nii valitsus- kui opositsioonierakonnad väldivad võimaliku legaliseerimise teemat üldse või ajavad hämmastavat jama Eestist, kus hakkab kohe olema nii hea elada, et mitte keegi ei pea enam valuvaigistitki võtma, rääkimata taju- või tujumuutvast rohust. Ning rahvas usub, sest jutt peatsest paradiisist on meeldivam kui tunnistada endale, et ollakse põhjendamatute ja ebaõiglaste seaduste ning iseenda irratsionaalsete hirmude vabatahtlik ori.

Kuni puudub poliitiline tellimus ja tahe, kuni talume tagurlike funktsionääride kramplikku tegevusetust, jätkub riigi ohvriterohke ja mõttetu sõda oma kodanikega. Sedamööda, kuidas ümberkaudsed riigid uimastitevastase võitluse tulipunkti keelamiselt-karistamiselt kontrollimisele-harimisele nihutavad, narkokuritegevus siin ainult hoogustub.

Muidugi ei jää ka Eestil viimaks üle muud, kui kuulata mõistuse häält, homse-hirmus kinni pigistatud silmad avada ja seaduspraaki ettevaatlikult remontima asuda. Esimese vabariigi ja nõukaaegsed keeluseadused näitasid, et pärast seda, kui kõik mittetöötavad variandid on läbi proovitud, talitame viimaks ikka mõistlikult. Piirideta maailmakülas ähvardab venitamine aga väikerahvale liiga kulukaks kujuneda.