Passion Pit “Manners”

Oodatud, vihjatud ja haibitud selle suve elektropopi soundtrack.

Passion Pit

“Manners”

(Sony)

See on tõenäoliselt üks oodatumaid ja haibitumaid bände / debüütalbumeid tänavu aastal. Eelmise aasta “Chunk of Change” EP lennutati tuhandete muusikablogide poolt kosmilistesse kõrgustesse ja sellest saadik pole Passion Piti elu olnud endine. Bostonist pärit Michael Angelakose ühemehebändist on kasvanud korralik lavagäng, kellel pole mingit probleemi New York Bowery Ballroom välja müüa ja paar miljonit teismelist üle maailma oma süntesaatori järgi tantsu lööma panna. Muidugi ei erine Passioni Pit muusikaliselt väga MGMT-st või teistest moebändidest. Kui lastekoor rõkkab “Higher and higher and higher...” “Little Secreti” käed-üles-staadionielektrobiidi peale, seisavad Justice’i kutid lava kõrval ja noogutavad blaseerunud näoga rütmi taktis pead, “The Reeling’i” uus-romantiline sündipillerkaar teeb Cut Copy’le intensiivselt silma, ja tegelikult on Angelakose eunuhhifalsetti ju kõrvadel hea kuulata ning olgem ausad, igav ei hakka kordagi. Ehk siis. Kui igal suvel peab olema oma elektropopi soundtrack ning eelmisel korral oli selleks Cut Copy “In Ghost Colours”, siis tänavustel grillipidudel võib küll “Mannersi” järgi tagumikku liigutada.

7