17.07.2009, 00:00
Nädalane jalutuskäik Šotimaa mägedes
Briti sääskedega võrreldes pole kodumaised midagi, teab Meelis Niine pärast kuuepäevast jalgsimatka läbi Šotimaa looduse.
West Highland Way on äärmiselt populaarne ja 152 kilomeetri pikkune
matkarada läbi Šotimaa mitmekülgse maastiku. Endine karjuste-
ning hilisem sõjaväetee algab otse Glasgow külje alt
Milgaviest ja lõpeb Fort Williamis, kus asub Suurbritannia
kõrgeim mägi Ben Nevis (1344 m).
Pärast viimast
eksamit Glasgow ülikoolis olin valmis matkaga alustama.
Plaanisin raja läbida üksinda, kuna nii saab valida endale sobiva
tempo ning pärast intensiivset kooliaastat natukene aega ka omaette olla.
Tegelikult oli aga asi omaette looduses matkamisest päris kaugel, sest
vaevalt on võimalik kõndida üle viie minuti kedagi teist
kohtamata. Matkajaid oli rajal igas vanuses, paljudest rahvustest, nii
grupikaupa kui paaris, leidus ka teisi üksikõndijaid.
1. päev: Loch Lomond
Esimeste
kilomeetritega hakkas selgeks saama, mida eelseisvalt teekonnalt oodata
võib.
Vihm, mudane tee ja õlgusooniv kott andsid
endast selgelt märku ning pärast suuremaid tõuse oli puhkus
vägagi vajalik. Ometi avanes juba esimesest kõrgemast Conic Hilli
nimelise mäe tipust suurepärane vaade Šotimaa suurimale
lochi’le, Loch Lomondile. Vaade uttumattunud järvele ja selle
väikestele saarekestele kompenseeris pingutuse täielikult.
Mäest alla jõudes jätkus West Highland Way tõusude ja
langustega mööda loch’i kallast. Ei saa öelda, et rada
oleks lausa ohtlik, aga liigne ettevaatamatus võib lõppeda
nihestatud liigesega. Kogu tee tuleks läbida rahuliku tempoga ning pigem
keskenduda looduse nautimisele kui enda väsitamisele. Viga, mille ma
teekonna hilisemas etapis kahtlemata ka tegin.
Terve rada on
märgistatud vastavate viitadega, nii et orienteerumisega probleeme ei
tohiks tekkida. Olin otsustanud ööseks jõuda matkajatele
mõeldud metsamajakesse. Tegemist on äärmiselt lihtsate tasuta
peatuspunktidega, kus on olemas kamin ning magamisplatvormid.
Kuna
aga majake asus rajast mõnevõrra eemal ning saadud juhend ei
paistnud olevat täpne, leidsin ennast ühel hetkel juba
õhtuhämaruses eksinuna kukalt kratsimas. Tee peale jäänud
hotell ja telkimisplats olid jäänud kaugele seljataha ning
mäeveerul ei paistnud olevat ka sobivat kohta telkimiseks.
Taskulambivalgel ümbrust uurides leidsin õnnekombel ajutiselt
suletud kämpingu ning selle hoovist avatud kuuriukse. Oli selge, et
öömaja on selleks korraks olemas ning pärast enam kui
30-kilomeetrist teekonda tuli uni vägagi magus.
2.
päev: öö hütis
Hommikul sai ennast
kõrgustikust allalangeva joa ääres puhtaks pesta ja kuna
tegemist on täiesti puhta veega, siis ka janu kustutada.
Ka sel
päeval kulges rada mööda Loch Lomondi kallast, jättes tee
peale erinevaid vaatamisväärsusi, millest vast nimekaim on Rob Roy
koobas.
Seekord oli mul järgmise metsamajakese leidmisega
rohkem õnne ja juba pärast mõnetunnist jalutust
jõudsin kergesti märgatava hütini. Olin plaaninud küll
rohkem käia, kuid kamin ja võimalus öö taaskord katuse
all veeta tundus liiga ahvatlev, et edasi marssida. Õhtuks olid lisaks
minule majakeses matkajad ka Poolast ja Saksamaalt.
3.
päev: sääsepõrgu
Plaanisin eelmise
päeva tasa teha ning asusin varahommikul teele.
Loch
Lomond jäi lõpuks seljataha ja kui enne oli rada kulgenud peamiselt
puude vahelt, siis nüüd oli maastik märgatavalt avatum ning mida
põhja poole, seda mägisem. Siiski ei olnud
edasised tõusud enam nii järsud ning minu juba väsinud selg
tundis ennast märgatavalt paremini kui konarlikul loch’i kaldal
turnides.
Kui käidud oli 20 km, jõudsin Crianlarichisse,
mis tähistab West Highland Way keskpunkti.
Leidsin esmapilgul
sobiva telkimiskohana paistva platsi, kuid juba mõne aja pärast
pidin tunnistama, et soine maastik ei ole kõige mõistlikum koht
öö veetmiseks. Tugeva vihma tõttu osutus tuletegemine
märgatavalt raskemaks, kui minu oskused seda lubanud oleks, ning
pärast ligi tunniajast katsetamist ligunenud puuoksi põlema saada,
loobusin traditsioonilisest meetodist ning otsisin välja oma priimuse ja
gaasiballooni. Hakkasin mõtlema ka uue telkimiskoha pärast, kuid
veel enne seda jõudsin tutvuda Briti saarte kõige kohutavama
tüütusega – kodumaistest sääskedest kordades
jubedamate elukatega (midges), kes võivad õhtupooliku looduses
täielikuks põrguks muuta. Iga hammustusega kaasneb punane
sügelev täpp ning kui ei õnnestu pidevalt ringi liikuda,
võib putukaid su ümber olla sadu.
Pärast
paaritunnist võitlust külma, lendavate nuhtluste ja lootusetut
katset veelkord paduvihmaga tuld teha, sai mugavusi otsiv linnainimene minus
lõpuks võitu ning teades, et tegelikult jäävad iga
natukese maa tagant tee peale ka erinevad majutusasutused, seadsin sammud
läheduses asuvasse Youth Hostelisse. Õnneks oli keegi just loobunud
reserveeringust, aga üldiselt on suvisel hooajal West Highland Way
ümbruses ilma eelnevalt kohta broneerimata korralikku öömaja
üsna raske leida.
4. päev: lumi
Hommikuks olin ennast pehmes voodis kenasti välja puhanud ning asusin
uuesti teele. Peagi olid metsatukad lõplikult vaateväljast kadunud
ning olin jõudnud raja lõiku, mis kulges juba päris
kõrgete mägede vahelt. Ilm oli sel päeval isegi Šotimaa
kohta eriliselt muutlik.
Külm ja vihm vahetusid iga natukese
aja tagant tõeliselt palava suveilmaga ning pidev riiete vahetamine
muutus küllaltki tüütuks.
Vahepeal hakkas sadama
isegi midagi lumetaolist ning sellega kaasnev tugev tuul tegi edasiliikumise
üsnagi raskeks. Kuna aga teele sattus küll äärmiselt
lihtne, ilma ukseta onnikene, otsustasin ennast, oma riideid ja telki seal
mõnda aega kuivatada ning lõpuks ka öö veeta.
Maja seintele olid eelnevad matkajad maha jätnud teateid oma kogemustest
ja kuna ükski neist ei soovitanud sellest kohast hoiduda, jäin hea
meelega paigale. Ukse asemele sai pandud telgikate ning kuigi nurkadesse
jäetud prügihunnikud mõjusid ebameeldivalt, ei paistnud neis
midagi otseselt roiskuvat ning seega võisin rahulikult magama
jääda.
5. päev: mäed, ainult
mäed
Sellel päeval oli plaanis liikuda rohkem kui
eelnevatel. Et jõuda aga õhtuks Kinlochlevenisse, mis on viimane
peatus enne raja lõppu Fort Williamis, tuli läbida 35 kilomeetrit
mööda Šotimaa mägist maastikku.
Esimesed
suuremad tõusud väsitasid mu juba päeva alguses korralikult
ära, kuid nagu selle tee jooksul oli reegliks kujunenud, tasus iga
pingutus ennast uhkete vaadete näol igati ära.
Tee viis
läbi Rannoch Moori. Maastik, kus silmapiirini ei paista midagi muud kui
ainult mäed.
Eesti tasase pinna ja paksude metsadega harjunud
inimesele on see kahtlemata tohutult muljetavaldav. Õnneks oli sellel
päeval ilm parem, tegelikult võivad tormid sellistel aladel olla
väga tugevad. Antud teelõigul pole soovitav rajalt kõrvale
min
na, kuna võib kergesti vajuda soistesse mülgastesse.
Tee
läbi Rannoch Moori ei ole liiga pikk, kuid seda ei tasuks ette
võtta liiga kehva ilmaga või hilja õhtul, kuna
ööd seal veeta ma ei soovita.
Olin selleks hetkeks
käinud 21 km, kuid kuna kindel plaan oli jõuda Kinlochlevenisse,
siis otsustasin ikkagi edasi minna. Uus lõik rajal algas tõusuga,
mida tuntakse kurjakuulutava Devils Staircase’i nime all.
Oli
varane õhtupoolik ning paljud minuga koos liikunud matkajad olid
jäänud Rannoch Moori järgsesse puhkepaika telkima. Varem
startinud rahvas oli aga ilmset juba Kinlochlevenis kohal.
Nii aga
paistis, et kogu Glen Coe mäestik, mida peetakse kogu Šotimaa
kauneimaks paigaks, on minu päralt, mis oli kahtlemata võimas
tunne.
Tee edasi jätkus väikeste tõusude ja
langustega mööda keerdus kitsaid radasid ning juba mõne aja
pärast võis näha päeva sihtpunkti.
Vaatamata
sellele võttis kõrgustikust allajõudmine veel mitu tundi
ning mida lähemale Kinnlochlevenile, seda suuremaks muutus
väsimus.
Kui ma lõpuks pärast 12-tunnist matka
mägedes kämpingusse jõudsin, olin igatahes juba totaalselt
kurnatud.
Seekord õnnestus telkimine märgatavalt
paremini kui paar päeva varem ning jõudsin peaaegu et enne
sääskelukate väljatulekut magama minna.
Öösel aga juba põhjalikult villis jalad justkui
põlesid ning tagantjärele tarkusena oleks pidanud antud päeva
teekonna läbima kahes osas.
6. päev: finiš
udus
Viimane päev oli taaskord vihmane ja jahedam.
Väsimus eelmisest päevast andis ennast tunda, kuid läbida tuli
22 kilomeetrit. Edasi läks rada siiski lihtsamaks ja parema ilmaga oleks
pidanud taaskord märkama maalilisi mägesid. See-eest oli aga
Šotimaale kohaselt ümberringi suur udu ning Ben Neviseni
jõudes oli kõrgeimast mäest näha üksnes jalam.
Tihti tähistavad rajaläbijad teekonda Ben Nevise tippu ronimisega,
kuid kuna tihe vihm ja väsimus olid minuga oma töö teinud,
otsustasin selle kaugemasse tulevikku lükata. Kui lõpuks West
Highland Way finišit märkiva sildini olin jõudnud, oli
enesetunne siiski väga rahuolev.
Tagantjärele
mõeldes oleks tulnud kasuks mugavamad jalanõud ning kergem kott.
Tegelikult pakutakse rajal isegi teenust, millega veetakse kandam iga päev
sinu planeeritud peatuspunkti. Ööbima ei pea kuurilaadsetes
lobudikes, vaid hotellides ning kaasa ei pea tassima ka kiirmakarone, tatart ja
riisi, vaid võib süüa uhkeid kolmekäigulisi
lõunaid. Kuid kui mugav peaks täpselt üks nädalane
jalutuskäik läbi Šoti mägismaa olema?