24.07.2009, 00:00
The Dirty Projectors “Bitte Orca”
(Domino);Lummavalt tujukas Brooklyni kunstirokk.
Olles ise keskmisest tõsisemate keskendumisraskuste küüsis,
tundub Dirty Projectorsi heitlikkus ja tujukas hüplemine ühelt
teemalt teisele mulle kuidagi mõnusalt kodune. Ümberlülitumine
toimub sekunditega ja sa ei tea kunagi hästi, mis ootab sind järgmise
akordi taga. Maneerlikust pastoraalist saab ühtäkki progerock,
ukulelele sõidab sisse Steve Vai juukseloopimissoolo. Brooklyni taibude
viies album on küll kõvasti massisõbralikum kui nende
varasem värk, aga kui “Temecula Sunrise” toob mulle silme ette
haiglase vaatepildi Jethro Tulli ja Prince’i ühisjämmist
(pingestatud, närviline seksuaalsus keskaegse laadamuusika
rokkversioonis), siis olgu nad kas või Selveri müügitabeli nr
1, ma ei kurda.
David Longstrethi teatraalne laulumaneer ning
külluslik falsetikasutus kratsivad armsalt hinge, pakkudes samasuguseid
unustamatuid hetki nagu David Byrne või Wilde Beasts (näiteks
“The Bride”).
Kui mikrofoni taha lastakse aga Amber
Coffmann, siis läheb asi lausa R&B-ks, sest “Stillness Is The
Move” toob imeväel kokku Timbalandi, Destiny’s Childi ja...
Sven Grünbergi!
Albumi visiitkaart “Useful
Chambers” on parim näide muutlikust meelest, mis surub ühe loo
sisse vähemalt kolm erinevat laulu – kurb-ilusat lo-fi americanat
lõhuvad julmad garaažikitarrid seni, kuni alles jääb
kurjakuulutav trip-hopi biit, mis kulmineerub veiderdava 60ndate
psühheedeliapopiga.
Tõsi ta on, et kõik lood ei
suuda ühtemoodi head olla ja vahepeal kipub gruuv tuimalt kohapeal tammuma
ning veidi läilaks muutuma. Aga pole hullu. Paremat osa sellest siin
võib õhtu jooksul kuulata neli-viis korda. Järjest.
8