07.08.2009, 00:00
Eha Fjodorova, Kati Murutar “Egiptuse eha”
Elmatar, 2009. 439 lk.
Kui sõprade seas küsida, siis on vähem neid, kes pole
õndsa buumi ajal oma jalga Egiptimaale saanud. Siinai kuurorte Sharm El
Sheikhi ja Hurghadat on peetud lausa maapealseks paradiisiks. Ja miks ka mitte:
täispakett annab sulle piiramatult süüa ja juua (isegi napsi) ja
palju päikest ja luksusliku elamise ja hoolitseva teeninduse. Autorid
toovad välja selle kauni pseudoparadisi telgitagused ja ohud.
Tähtis teema on Egiptus ja naised. Tuleb välja, et meestel on
Egiptuses suht ohutu – keegi peale araablastest kaupmeeste ei
pööra neile tähelepanu. Seevastu kõik valged naised on
terava tähelepanu all. Kui nad mingitki lootust annavad, üritatakse
kohe rajalt maha võtta. 99-l juhul 100st lõpeb see aga valgele
piigale mõnevõrra traagiliselt. Mõni kaotab varanduse,
mõni süütuse, mõni südame, mõni pea ja
mõni isegi elu. On avatud isegi portaal nn egiptuse musta nimekirjaga,
kus reas need südametemurdjad, kellest soovitatakse heaga eemale hoida:
.
Uuritakse ka fenomeni,
miks paljudel eestlastel (kusjuures autorid kaasa arvatud) tekib uid
mõneks ajaks Egiptusse jääda või siia vähemasti
tagasi tulla. Jah, geopatoloogilise Eestimaa tõved saavad Egiptimaal
otsekui pühitud.
See Egiptuse-raamat pole tavaline reisjutt.
Pigem ühe ajastu loojangu lugu. Punase joonena läbib raamatut
lõbukultuuri mandumise tunnetus, mis ühelt poolt lagastab
turismikeskused, teisalt ilmalikustab niigi enam traditsioonilise kui vaimse
kohaliku islami ja kolmandaks degradeerib Vana-Egiptuse kultuuri mingiks
eksootiliseks pseudodisniländiks.
Laiemas ja kõrgemas
perspektiivis võiks seda raamatut lausa loojangu piibliks nimetada.