Õpetaja Järvet!

Järveti lugu õpetab, kuid ka hoiatab, kuidas on võimalik jõuda pikaajalisest alaväärsuskompleksist järsku üleväärsuskompleksi, mis tõukab ära ütlema mitmeist “mittekuningaväärseist” rollidest, tõdeb Jaak Allik.

Pille-Riin Purje poolt koostatud Järveti-raamatu avavad kindlasti kõik need eesti keelt mõistvad näitlejad, kes kunagi Leari, Claudiust, Kreoni, Mr Krappi, Tõnu Prillupit, Käberlinskit... mängima hakkavad. Selle raamatu peaksid aga kohustuslikus korras avama ka kõik näitlejaks pürgivad või ennast selleks pidavad inimesed, kes neid osi mängida tahaksid, et mõista, miks nad neid (veel?) ei mängi. See raamat on abiks ka ennast lavastajateks või teatrijuhtideks pidavaile inimestele taipamaks, miks neid nii teatrisiseste suhete kujundamisel kui ka otseses kutsetöös tihti ebaõnn jälitab.

Pille-Riin Purjel on õnnestunud koostada õpik. Arvan, et vist isegi parim eestikeelne teatriõpik.

Minu suurimaks üllatuseks seda teost lugedes oli tõdemus, et Jüri Järvet on lõppkokkuvõttes osutunud Õpetajaks. Järvet, keda tema vähesed otsesed õpilased Draamateatri õppestuudiost (1951–1955) ja Lavakooli XII lennust (1982–1986) pidasid pigem naljakaks ja fantastiliseks kaasamängijaks, Liina Tennosaare sõnastuses: “Mina ei saa aru, kas meie naersime tema üle või tema naeris meie üle...” (lk 596).

Järveti-raamatust on saanud õpik vormiliselt tänu Purje andekale, delikaatseid teemasid kartmatule ning üliprofessionaalsele (pean selle all silmas nii teose peategelase elu- kui teatri- ja ühiskonnalukku puutuva tohutu materjali täiuslikku ja vaba valdamist) koostamistööle. Autor on suutnud ühtede kaante vahele koondada, sujuvalt liigendada ning kergelt ja põnevalt loetavaks teha äärmiselt erinevad allikad – Järveti arhiivis leiduvad aforismid ja mõttejupid, tema postkaardid lastele, aga ka kirjavahetuse kolleegidega, katkendid Järveti kui humoristi loomingust, aastakümnete jooksul Reet Neimari poolt talletatud pikad intervjuud Järveti endaga ning tema lähimate kaasteelistega, viimase aasta jooksul üleskirjutatud täiendavad vestlused, sajad tema loomingut analüüsivad retsensioonid, portreed, juubeliartiklid, Järvetist tehtud dokumentaalfilmide, telesaadete ja raadiointervjuude tekstid jms.

Kogu seda materjali kroonivad Reet Neimari poolt esimese kursuse üliõpilasena(!) tehtud Claudiuse rolli üleskirjutus (lk 323–346) kui hiilgav näidis sellisest teatrilooliselt ülivajalikust, kuid kaduma kippuvast žanrist, ning Purje enda värsked kirjeldused Tõnu Prillupi ja Leari filmi- ning Käberlinski telerollidest (lk 294–301, 405–407, 655–657), mis lisaks Järveti loomingu elavaks maalimisele tõestavad, et vähemalt üks inimene on meie hulka veel jäänud, kes seda žanri mõistab.

On ülimalt hinnaline, et neil lehekülgedel, kus raamatus räägib meiega Järvet ise, on autor (ja toimetaja Ene Paaver) säilitanud tema kummalise sõnade järjekorra, “vale” interpunktsiooni, ebagrammatilised sõnalõpud ning koguni uudissõnadki (nt “endanõudlik” – Albert Üksipit iseloomustamaks lk 127).Tänu sellele hakkab raamatus kõigile, kes on teda kuulnud ja näinud, kõlama Järveti enda kordumatu intonatsioon ning kerkivad täiesti elavaina esile ka hetked ja koguni pikad stseenid tema õnnestunumaist osatäitmistest. Ja tänu sellele, et raamatu kaante vahele on mahtunud elav Järvet, ongi see raamat õpikuks, sest Purje kui tahes oskuslikust sõnaseadmisest poleks selleks mõistagi piisanud.

Mida siis Jüri Järvet meile õpetab läbi selle “mure”, millist mõistet ta ise kasutab võtmesõnana kogu oma loomeprotsessi iseloomustam iseks ja “mis on põliskaaslaseks igal täiskasvanud inimesel ta eluteel” (lk 417). Ta õpetab, kuidas on võimalik laval suu avamise ees paanilist hirmu tundnud lapsest jõuda näitekirjanduse tippmonolooge esitavaks näitlejaks. Ta õpetab, kuidas on võimalik areneda etüüdide tegemist kartnud teatrikooli õpilasest meistriks, kes oma rolli kujundamiseks tegi kodus tundide kaupa etüüde. Ta õpetab, kui tähtis on näitleja iseseisev töö rolliga (“Kuidas me suudaksime meie eesti teatrikultuuri viia nii kaugele, et näitleja hakkaks kodus töötama?” lk 526). Ta õpetab, kuidas on võimalik pöörata selg peadpööritavale menule, et mitte jäädagi estraadikoomiku ampluaaga rollide mängijaks. Ta õpetab lausa erakordset enesekriitikat saavutatu suhtes, pidades isegi pärast kuningarollide mängimist oma elu parimaks osaks üht sõnatut kaltsupundart August Jakobsoni näidendis “Kaotatud paradiis” (lk 121) ja reageerides Rootsis ilmunud kiitusele, et Järvet on üks Euroopa suuri näitlejaid, repliigiga, et “nii hästi ei saagi mängida, et paremini ei saaks” (lk 519).

Kaheksa kuud tegutsemist Lõuna-Eesti teatri peanäitejuhina sisendasid Järvetile eluaegse aukartuse selle rolli suhtes (“Millist organiseerimisvõimet, kodanikutunnet, mõttehaaret ja oskust filosoofiliselt mõtelda see amet eeldab” lk 100). Sealt kasvas aga ka suur ja õigustatud nõudlikkus inimeste suhtes, kes endale lavastaja vastutuse söandasid võtta, ja pole sugugi juhuslik, et Järvet selle töö kohta alati just sõna “näitejuht” kasutab. On nauditav, millise lakoonilise täpsuse ja sarkasmiga suudab ta pooleteisel leheküljel iseloomustada koguni üheksat temaaegset näitejuhti ( Panso, Tammur, Mikiver, Rebane, Särev, Kalmet, Põldroos, Lauter, Ird – lk 306–308).

Samas on ülimalt õpetlikud need kümned leheküljed, mis raamatus on pühendatud Järveti ja Panso kurva konflikti analüüsimisele. Võtmeks lõpuks ikkagi saatuslik repliikide vahetus – “Mina tegin sinust näitleja” – “Tee teine veel”, milles mõlemal ju pooleldi õigus, kuid kumbki jäigi ilmselt oma sajaprotsendilise õiguse juurde kindlaks. Vähemasti Järvet peab vajalikuks oma intervjuudes korduvalt rõhutada, et Pansol mingit erilist teenet tema tipposade – Voitinski ja Claudiuse loomisel polnud (lk 366, 455).

Järveti lugu õpetab, kuid ka hoiatab, kuidas on võimalik jõuda pikaajalisest alaväärsuskompleksist (oma päritolu, väikese kasvu, ebahariliku näo, imeliku hääletämbri ja Põldroosi enese sõnastatud “andetuse” pärast) järsku “üleväärsuskompleksi”, mis tõukab ära ütlema mitmeist “mittekuningaväärseist” rollidest ning uskuma oma erilisse väljavalitusse tähtsaiks ühiskondlikeks ametiteks.

Kõige pentsikumast perioodist Järveti vanaduspõlves – tema tegevusest Eesti Teatriühingu esimehena (1982–1987) ja NSVL Ülemnõukogu saadikuna (1984–1988) libiseb raamat üle kiiresti, kuid siiski valus-ausalt. Purje peab vajalikuks tsiteerida Helene Siimiskeri mõtet, et narr on vabatahtlikult ennast võimu käsutusse andnud vaim, ning piirduda mitme lõiguga Järveti enese noorpõlve huumorikogumikust, mis kandis lausa prohvetlikku pealkirja “Kits kärneriks”.

Peategelane ise, kes vene keelt mõistmata neli aastat Kremlis istus, kiidab s ealset head puhvetit ja pillab eneseiroonilise repliigi: “ei midagi, vaatan, et kui teised kätt tõstavad, siis tõstan ise ka” (lk 586).

Valusalt tabav on olnud Reet Neimar, tõmmates paralleeli Järveti geniaalselt mängitud Käberlinski ja tema tegevuse vahel Teatriühingu esimehena – “ta oli abitu ja kramplik ja naeruväärne ja ebaadekvaatne ja kõik muigasid ta üle ja ta oli vale mees valel kohal” (lk 638). Pean kurvastusega tunnistama, et minu isiklikud kokkupuuted Järvetiga, keda näitlejana olin aastakümneid imetlenud, pärinevad just sellest ajast, sest olin ju tema poolt juhatatud Teatriühingu juhatuse liige. Mõtlesin siis ja raamatut lugedes nüüdki, miks Järvet seda elurolli ometi nii üksüheselt mängis, kasutamata toda iroonilist kõrvalpilku, mis tal laval niisuguste osade jaoks varnast võtta oli. Mõnes näidendis loomeliidu esimeest-rahvasaadikut mängima sattununa oleks Järvet niisuguse pilgu abil ju lausa hiilgavalt hakkama saanud.

Aga elus sellisesse osasse panduna ta ei “mänginud”, vaid püüdis tegutseda ausalt ja tõsimeelselt.

Ning selgus, et tegelik “kuninga-amet”, nagu näitlejagi oma, vajab õppimist! Järvet mõjus kindralina, kes pole kunagi sõdur olnud. Sarnaselt on muide kustunud ka enamik viimasel ajal Riigikokku sattunud kunstiinimesi, sportlasi ja ajakirjanikke. Järvetit õigustab vaid see, et ta ise ei trüginud, vaid määrati poliitikasse, tol ajal oli sellisest määramisest aga hoopiski raskem ära öelda, kui täna tuntud nime abil poliitikasse pääseda.

Tahan nüüd tänada Pille-Riin ­Purjet, et ta andis oma raamatuga mulle tagasi Järveti kui mõttesügava ja elutarga suurmehe. Kui tundliku inimese, “kel on verine süda peo peal, aga kes peidab selle huumori ja iroonia varju”, nagu Mikk Mikiver on tabavalt öelnud (lk 512).

Purje sõnab, et “teatrist kirjutamine on ahvatlev, kuid riskantne tegevus. Kui laenata kujund “Solarisest”: kirjutaja eesmärk on luua ookeani mälusaari, aga nii, et seejuures ookeani mitte kiiritada. Et raamatu lugeja ehedaid, kord ilmsi nähtud teatriunesid mitte moonutada. Ent kui kirjutaja selle hirmu ja vastutuse kammitsaisse jääb, ei sünni raamat kunagi” (lk 426). Küllap selgitab ta sellega, miks Reet Neimaril jäi raamat Järvetist lõpuks ikkagi kirjutamata. Aitäh Pille-Riinule, et ta Reeda elutöö nüüd lõpule viis – küllap ka Reedale ja Jürile rõõmuks ja lepituseks seal teises ilmas.