Müüdamatu hinge võitlus võõritusega
NO-teatri uuslavastuse võõrituslikku eepilise teatri võtit põhjendab osalt lavastajate eelintervjuudes kõlama jäänud skepsis Beecher-Stowe' romaani kunsti- ja sõnumiväärtuse suhtes, seega on püütud paljastada selle kontseptuaalne karkass, jättes esmapilgul tagaplaanile psühholoogilise aspekti, mis võiks oma sentimentaalsuses vaatajat uinutada.
Õnneks ei tehta seda tendentslikult, justkui katse tulemusi ette teades, mis olekski tänase tarkuse valgel omaaegse manifestteose suhtes ebaaus. Pealegi mõjub vaidlus selle üle, kas tollase orjanduse kaotasid eetilised või majanduslikud põhjused osalt pendeldamisena ühe terviknähtuse erinevate komponentide vahel, samas kui põhisõnum orjanduse jätkumisest ja selle lähtepunktist inimeses endas kehtib tänaseni. See pole aluseks üksnes orjastamisele jõupositsioonilt, vaid igasugusele sildistamise kaudu manipuleerimisele.
Nõnda näibki, et kogu lavastuse võõritusliku skepsise kiuste, või koguni tänu sellele, osutub ka romaan ise kandvamaks, kui algul eeldatud. Onu Tomi (Andres Mähar) elufilosoofa, et kuna hing ei ole ostetav ega müüdav, ei saa seda kahjustada isegi mitte selline „siga", nagu Simon Legree (Rasmus Kaljujärv), elab üle nii tegelaspsühholoogia dekonstruktsiooni kui ka eepilise teatri skalpelli.
Taaskinnitust leiab ka tõsiasi, et eepiline teater nõuab näitlejailt sama jõulist kohalolu, nagu ka nüanssideni tungiv läbielamisteater, sest alles selle suhtes saabki võõritusefekt sündida. Siin polnudki see aga üksnes brechtiliku didaktika teenistuses, vaid pani proovile ka selle võtte enda tunnetusliku töökindluse.
Näiteks publikusse suunatud peegli kaudu - kas saab olla veel midagi näpuganäitavamat?! - testitakse lisaks ka peegeldusmehhanismide toimet üleüldse. Pildis St. Clare'i majapidamisest peseb onu Tom klaasile soditud üleskutset „Schlag, Negro, Schlag!" maha piinliku hoole ja täie pühendumisega. Sama korralikult teinuks ta mis tahes muudki tööd, hoolimata sellest, et end üha puhtamaks muutuvast peeglist nägeva rikutud vaataja jaoks võiks toiming mõjuda inimõiguslase sõnatu süüdistusena. Seevastu välise keigarlikkuse taha varjunud mulatist orjahing Adolph (Risto Kübar) „puhastab" enda peeglipoolt süljelärakatega pinda hägustades ning sel viisil veel Tomigi tehtut üle käies, kajastades nõnda nii oma suhtumist töösse, kui ka ähvardavasse selgusse, mis võib peale sundida vastutuse.
Samasuguse ambivalentsusega avab Risto Kübar ka Tomi sõbra, George Shelby olemust. Olles küll vaieldamatu idealist ja humanist, jõuab tema normeeriv demokraatiasõnum Simon Legree istandusse samasuguse hilinemisega, nagu jäi tema taktimõõt maha ka neegerorjade laulutempost esimese vaatuse palvetunnis.
Tehiskeele kaudu on lavale toodud üksteise mittemõistmisest kantud sildistamissoov oma-võõra skaalal, mis aga ei takista suurepäraselt mõistmast olulisemaid märkõnu, näiteks „schlag!" või „verkauft", muuteski ülejäänud diskussiooni ühiskondlike suhete üle suuresti üleliigseks. Võõrkeelne möödarääkimine vaibub vaid hetkiti, mil tegelased on viivuks ühel lainel, läbivalt aga onu Tomi enda sõnades, mis lähtuvad alati otse tema müüdamatust hingest ning projitseeruvad lavastuse finaali kummitusloos Louis Armstrongi abil ka Simon Legree ema surilinale.
