Leszek Ko?akowski (23. X 1927 – 17. VII 2009) in memoriam

Oxfordis suri 81aastasena legendaarne poola filosoof ja mõtteloolane Leszek Ko?akowski. Ta oli sündinud Poolas Radomis, Saksa okupatsiooni ajal haris ta end omal käel raamatuid lugedes, pärast sõda astus ta ?ód?i ülikooli ja komparteisse. Algne tõsiusk kommunismi õigsusse hajus ja 1950. aastatel asus ta marksismi inimnäoliseks revideerima. Oma kriitiliste hoiakute tõttu kaotas ta 1968. aastal professorikoha Varssavi ülikoolis. Läände emigreerudes jahmatas teda Müncheni ja California üliõpilasradikalismi barbaarsus. Ko?akowski õpetas Kanadas, Chicagos jm, kuid jäi kõige tihedamalt seotuks Oxfordiga.

Ko?akowski suurimateks teosteks on kapitaalsed ideedeloolised käsitlused “Kirikuta kristlased” (1958) 17. sajandi ketserlikest usulahkudest ning kolmeköiteline “Marksismi peavoolud” (1976). Mõlemad huvituvad doktriinsetest vaidlustest, ortodokssuse ja heterodokssuse vahekordadest ühe ilmavaate piires. Ko?akowski tõlgendas marksismi ühe lunastusõpetusena teiste seas, viies selle juured tagasi lausa 3. sajandini Plotinose õpetusse. Oma ülevaatlikkuse, asjatundlikkuse ja loetava stiili poolest on Ko?akowski marksismikäsitlus tänini ületamata.

Ko?akowski enda vaateid iseloomustas skepsis (eelkõige ideoloogiate, aga ka loodusteaduste pretensioonide suhtes), müstitsismilembus ja transtsendentalism (asjade mõtestamine nende võimalikkuse tingimuste kaudu). Filosoofiat mõistis ta tõsikindluse otsinguna, mis on paraku nurjumisele määratud, ja igasuguse tähenduslikkuse tingimuseks pidas ta absoluudi eeldamist ning kõlbluse eelduseks tabusid. Inimloomust ja sellel rajanevat tsivilisatsiooni mõistis ta haprana – need vajavad midagi endaülest, et mitte langeda kurjusse ja laosesse.

Ko?akowski oli väljaspool filosoofiaringkondi üks tuntumaid filosoofe, sest ta püüdis vältida tehnilist žargooni ja käsitles vaimukalt kõige sügavamaid eksistentsi- ja metafüüsikaküsimusi.

Ta oli ka avalik intellektuaal, kes võttis külma sõja ajal sõna ühiskonna ja poliitika asjade kohta. Nõnda oli ta üks vähestest filosoofidest, kes ei tegelenud üksnes maailma tõlgendamisega, vaid kellel õnnestus võib-olla ka natukenegi maailma muutmisele kaasa aidata. Maapaos sai temast poola dissidentluse vaimne liider, kelle ideed kujundasid Solidaarsuse liikumise mõttemaailma. See ametiühinguliikumine aga kasvas kommunismi hauakaevajaks.

Eesti lugeja tunneb Leszek Ko?akowskit kolme raamatu põhjal: “Horror metaphysicus” (Valgus, 2000), “Religioon” (Vagabund, 2004) ja “Miniloengud maksiprobleemidest” (Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2007). Kultuuriajakirjades on ilmunud neli esseed.