«Skin. Punk» ehk sõprade pildid
Võib-olla peaks alustama sellest, et Christian Vagt on mu vana hea
tuttav Berliini päevilt. Mis aga ei tähenda, et minul oleks mingi
roll tema näituse “Skin. Punk” Tallinna sattumisel. See on
ikka tema ja Harry Liivranna ettevõtmine, maailm on lihtsalt väike.
Christian on üks parimaid muusikafotograafe, keda tean.
Aastaid töötas ta Berliini kõige olulisema underground-klubi
SO 36 fotograafina ja meie – muidu muusikafännid – saime
temalt althõlma fotosid sellistest suurtest ansamblitest nagu Sick Of It
All, The Business, Bad Manners või Skatalites. Et heterod ja homod
võisid omavahel läbi käia, sest neile meeldis sama muusika, on
tavaeestlasele muidugi raskesti mõistetav. Aga suures linnas on nii, et
igaüks elab ise ja laseb ka teisel elada.
Pro forma on
Christiani fotonäitus gay-skinhead’idest ja -punkaritest.
Mäletan, kui gay-skin/punk-seltskond Berliinis nähtavale ilmus, see
oli nii 90ndate esimesel poolel. Meie – tõelised punk-rock’i
fännid – sellest nii vaimustuses polnud. Siin polnud absoluutselt
tegemist seksuaalse orientatsiooniga, vaid konfliktiga subkultuuri ja muusika
tasandil. Gay-skin/pungi subkultuuril pole sisuliselt midagi ühist ei
skinhead- ega punkkultuuriga, vaid on pigem skinhead- ja punkrõivaste
kasutamine dekoratsiooni ja fetišina. Ning meile käis
ennekõike närvidele see, et mingid tegelased kannavad meie
rõivaid, ent kuulavad sinna juurde tehnot. Hiljem hakkasid mitmedki
geiskinnid ja -punkarid kuulama skad ja punki, käima kontsertidel ning
muutusid täiesti aktsepeeritud osaks underground-scene’ist. On
seda siiani! (Ühe Berliini olulisema Oi!-fanzine’i ja Saksamaa
tähtsaima ska-label’i eestvedajad on geid.)
Minu jaoks on
“Skin. Punk”-fotonäitus oma olemuselt sarnane läinud
aastal Tartus ja Tallinnas aset leidnud inglise fotograafi Gavin Watsoni
näitusega 80ndate briti skinhead’idest. Ka Christian Vagti pildid on
ennekõike sõpradest. Mingit homoerootikat või
gay-camp’i neis piltides pole. Lihtsalt ilustamata pildid tavalistest
kuttidest juukseid lõikamas, süüa tegemas, või
portreefotod.
“Ilustamata” on siin ka üks
võtmesõnu. Nagu Christian mulle rääkis, nii
“koledaid” pilte ei avaldaks ükski renomeega fotoajakiri ja
eriti mitte just gay-ajakirjad. Piltidel olevad inimesed ei poseeri, nad on
tabatud tavasituatsioonis lohakalt riides, mõnikord pesemata, ja
kõrgklassi nahahooldusest pole nad ka midagi kuulnud. Iseenesest ongi
need vahetud pildid sõpradest nende igapäevaelus.
Teine
Christiani kommentaar oma fotode kohta oli see, et just selliste
“ilustamata” fotode tegemine ja avaldamine demonstreerib
sõprussidemeid (hoolimata seksuaalsest orientatsioonist) – vaid
sõpradel lastakse endast teha “mitterepresentatiivseid”
pilte ja lubatakse neid ka avaldada. Siin näitab Christian ennast kui
andekat fotograafi – tegelikult on sõprussuhteid pildil kui tummal
ja staatilisel dokumentatsioonivormil eriti raske demonstreerida. Leidlikult
valitud situatsioonid ja fookus on see, mis toob välja ka fotograafi ja
pildistatavate vahelise soojuse ning läheduse. Ja last but not least, ka
kunstilisest perspektiivist on need lihtsalt head pildid!