42 ehk Tarkus saabub viljakuivatisse
Mind tabas mõningane kõhklus, kuuldes pooleteisetunnise
helitöö pealkirja ja lugedes tekstiautorite loetelu, mis algas Koguja
ja Blaise Pascaliga. Kas mitte natuke liiga palju? Kas mitte natuke liiga
pretensioonikas?
Mäe peal paiknevasse viljakuivatisse on
Linnateatri algatusel tekkinud täiesti korralik black box’i
tüüpi teatrisaal, kuhu Mägi oma üsna suure kaaskonnaga
ära mahtus. Laval oli Pärt Uusbergi suurepärane kammerkoor, mida
küll liiga palju ei kasutatud, ja allstars-taustabänd, kelle liikmeid
lihtsalt tuleb ära mainida, eriti kontrabassist Taavo Remmelit ja
tšellomängija Leevi-Danel Mägilat.
Lisaks veel
selline raudvara nagu Robert Jürjendal kitarril – keda mingi
miksimisprobleemi tõttu neljapäevasel kontserdil küll
vähe kuulda oli. Taavi Kerikmäe tõusis aeg-ajalt arvutite ja
süntesaatori tagant ja manipuleeris thereminiga,
löökpillimängijad Madis Metsamart ja Arno Kalbus eelistasid
tavatrummikõladele rohkem ksülofoni ja tablasid.
Ma saan
tegelikult aru, miks Mägi rääkis kuskil “Tarkusest”
kui oma elutööst. Küsimus pole niivõrd tekstis ja sisus
– kohati olid eriti autori enda tekstid üliarmsalt naivistlikud
– kui töö mahukuses ja läbitöötatuses. Igav ei
hakanud, omal kohal lauljaina olid nii Mägi väike tütar Liidia
kui imagomuutuse üle elanud, kuid endiselt Mäxi noorema alter
ego’na esinev Chalice.
Lisaks vahepeal Uku Masingu tekste
lugev Aarne Üksküla, parim neist lugudest oli tõlge absurdsest
ja vägivaldsest neenetsi muinasjutust, mil on klassikalise
muinasjutuskeemiga ühist sama palju kui kirsil kõrvitsaga; aga see
tekst tekitas etenduses hädavajaliku pöördepunkti ja
paatoselanguse.
Miskipärast meenutas see suveõhtu
Järvamaal kogu oma pretensioonis ja ilus ulmekirjanik Douglas Adamsi
teosest pärinevat näidet, kus superarvuti lahendas hiidkaua
ülesannet, mis on elu mõte; ja sülitas siis välja numbri
42.
Ja mis siis. 42 on ilus number, sest ka mina olen praegu 42
aastat vana. Ja ma ootan “Tarkuse” plaati.