Balti tee ja mälu poliitika
Selle aasta 30. juulil otsustas UNESCO kanda “Balti tee” maailma
kultuuripärandi varamusse. Selle sündmuse käsitlemisel on Eesti
pressis esiplaanil “Balti kett”, mis Eesti taasiseseisvumise
järel tõrjus kiiresti välja “Balti tee”. Kuid
“Balti tee” ei säilitanud meie saatusekaaslastest naabrite
juures mitte ainult on nime, vaid ka poliitilise sisu. 2004. aastal avaldati
Riias Baltimaade rahvarinnete “pärijate”
ühisettevõttena suurteos “Balti tee”. Selles otsiti
seletust saavutusele, mida on nimetatud ka “Balti imeks”. Kolmel
Balti rahval õnnestus oma iseseisvus taastada suuremate ohvriteta. Balti
riigid kujundasid välja oma võitlus-strateegia “vabaduse
tee”. Balti kett on lihtsalt selle jäämäe tipp, selle
kõige muljet avaldavam kujund.
On
tähelepanuväärne, et UNESCO-le esitatud taotlusega liituv
kodulehekülg “The Baltic Way” kannab eri keeltes üsna
erinevat teavet ja erinevat ideelist rõhuasetust. Kodulehe eestikeelses
selgituses puudub UNESCO otsust osundav võtmelause “See
mõjus rahumeelse protesti ja solidaarsuse akt on ... rahukultuuri elav
näide”. Ma ei suuda uskuda, et see on juhus. Selles peegeldub lisaks
eri “teede” konkurentsile ka midagi mentaliteedist, selgitus
tänase päeva mälupoliitikale.
UNESCO-lt saadud
tunnustuse alus on asjaolu, et Balti rahvad andsid rahumeelsele
vabadusvõitluse traditsioonile Euroopa ajaloos sellise erakordse
edu sümboli.
Oli ka “Jugoslaavia tee”, mille
tulemuseks rohkem kui miljon kodu kaotanut ja tuhanded ühishauas. Ja
Eestiski oli neid poliitikuid, kes väitsid, et ilma vereohvrita pole
õiget vabadust, selle eest tuleb alati maksta verehinda.
Just rahumeelsus ja dialoogilisus oli Balti tee – 1989. aastal tehtud
teadliku ja programmilise poliitilise valiku peamine sõnum. Just selle
nägemuse meie vabadusvõitluse aatest formuleeris 1989. aasta
kevadel, kui Eestimaa Rahvarinde algatusel kogunesid kolme Balti rahva
esindajad oma esimesele Assambleele, Mati Hint.
Erinevalt teistest
Balti riikidest pole “Balti tee” Eestis olnud sündmus. Eesti
parlament ei teinud kuulma Balti Assamblee üleskutset kuulutada koos selle
juurde kuuluvate avalike manifestatsioonidega 2009. aasta “Balti
tee” aastaks. Tänaseks on Eesti Läti-Leedu algatusega leppinud.
Iseloomulikult on Eestis “Balti teest” saanud nagu
endastmõistetavalt vaid “Balti kett”. Impeeriumi lammutamise
filosoofia on taandatud üheks rahvusliku vabadusvõitluse
üldrahvalikuks sündmuseks. Balti keti algupära ja selle kesksed
läbiviijad on kadumas aegade hämarusse.
Meie Riigikogu on
näidanud üles silmapaistvat järjekindlust, tõrjudes
ajaloomälust saavutusi, mille poliitiline tulem läheks
eelkõige tänase opositsiooni kontosse, või mille elluviijad
on paraku “endised”. Erinevalt Lätist ja Leedust pole Eesti
praeguse riigivõimu kandjad pidanud vajalikuks meenutada ei Loomeliitude
ühispleenumit ega teisi vabadusvõitluse tähiseid ega ka
vastavalt riiklikku tunnustust jaganud. Eri põlvkonnad, eliidi eri
rühmad seisavad täna ka Eesti riigi taastamisele aluse pannud
suursaavutuse hindamisel eraldi, kui mitte lausa vastakuti.
Balti
ketti on hiljem mitmel pool ka järele aimatud. Selle väärtus
seisneb tõigas, et eduka rahumeelse vabadusvõitluse
sümboleid pole maailmaski just palju. Sümboleis ja rituaalides olevat
paljude uurijate arvates religiooni tuum. Tänapäeval on rahvuslusest
saanud peamine sekulaarreligioon. Sümbolite juba tänava&
shy;poliitikani viinud konkurentsist on saanud meie igapäevase elu osa.
Rahvuslus on tulnud, et jääda – aga millist rahvuslust ja
milliseid sümboleid vajab Eesti, et olla jätkusuutlik?
Ei
maksa arvata, et Balti rahvad oleksid olnud võrreldes teiste rahvastega
millegipärast eriti rahumeelsed. Meil polnud muid võimalusi.
Rahumeelsus ja ühtsus olid meie suurimad trumbid. Balti tee aastad andsid
meile väärtusliku kogemuse, mis kulub ära ka täna, kui meie
taevas mürisevad lennukid, mis võtaks justkui moraalse vastutuse ja
rööviks osa poliitilisest tarkusest.
Otsusega Balti
riikide algatust tunnustada meenutab UNESCO, et Baltimaadel võiks olla
ka samas vaimus tegutsedes maailmale midagi pakkuda. Maailma poliitilise
kultuuri ajalukku on läinud Helsingi, suutes oma ajaloo õppetunnid
ja võimalused arendada poliitiliseks kapitaliks. “Balti tee”
võiks olla meie nišš maailma poliitilisel kaardil. Seda
järgides pidurdaksime vaenlaste juurde tekitamist seal, kus tark poliitika
laiendaks sõprade ridu.
Eestis
tõstetakse viimastel aastatel üha enam esiplaanile sõda
ja relvavõitlust. Sellest vaimust on kantud ka rahvuslik
mälupoliitika. Kindlasti on asju, millest me 20 aastat tagasi
rääkida ei saanud, on kangelasi, keda tuleb mälestada. Kuid
tänaseks on Eesti poliitilises kultuuris erinevate sümbolite roll ja
rõhuasetus ohtlikult proportsioonist väljas. On selle põhjus
nn pidamata jäänud Talvesõja traumas või milleski muus
– see on sotsiaal-antropoloogide uurida. Või jääbki
sambapoliitika veel tulevikuski valimisvõitluse vangiks. Poliitikute ja
ideoloogide eestvedamisel toimub mentaalne nihe. Suuresti Balti ketigi taga
seisnud vaimueliidi, loomeliitude eestvedajate nägemuses rajatanuks
Tallinna südalinna teistlaadi vaimsuse kandja.
Esialgu
Vabaduse väljakule vabadussambana kavandatud monumendist kujunes
Vabadussõja mälestusmärk. Sõjasambaga koos sai Vabaduse
väljakust, koos selle veeres oleva “Vabaduse kellaga”,
paradoksaalsel kombel jälle “Võidu väljak”.
Seekord on see küll seotud “õige” võiduga”
– aga siiski... Hiigelrist peab alles hoidma raevu, millega mindi
Võnnu all kätte maksma igipõlisele vaenlasele, ja on viibe
Sinimägedel puu- ja raudristid teeninud vabadusvõitlejatele. Koos
sõjaka mälupoliitika pealejäämisega tõrjuti ka
meie mentaalsuses kõrvale midagi väga olulist. Pean silmas, et
Eestigi vajaks midagi sellist, nagu seda on Tamperes “Soome sisu”
sümboliseeriv graniidirahn kirjaga “Talvesõja vaimule”.
See on tunnustus rahva ühtsusele, murdumatule vaimule ja tarkusele
rasketel aegadel.