Telefoniuputamine
Ma arvan... ma tunnen... nii võib küll mõelda, kuid
tegelik elu kõnnib oma rada, tahtmata sinu arvamusi kuulda ja tundeid
tunda. Nagu sel suvehakul, kui ma ust paugutades toast välja läksin
ja minuti pärast autoga väravastki välja tagurdasin. Kuradi
naised, mõtlesin ma, neist ühte parasjagu silmas pidades, naised
oskavad tühjast tüli üles kruttida, nad kohe ei saa teisiti, kui
peavad kaunilt päikselise hommiku ära solkima.
Suveajal
möödub maakodus aeg kiiresti – läheks justkui puhkama, aga
keha saab iga päev säärast vatti, millist linnas ei saa tunda
isegi mitme kuu jooksul kokku. Tihtipeale meenub mulle Gori karikatuur:
tööl ja puhkusel. Tööaegu härrasmees napsitab,
sekretärist piigat põlvedel kiigutades, seevastu puhkuse aegu
juurib higi pritsides hiiglaslikke kände.
Maal askeldades
– õigemini lakkamatult tööd rügades – on mul
harjumus igal õhtul koju helistada, et pajatada naisele oma tegemistest
ja pärida linnauudiseid. Mu abikaasa käib meie maakodus viimastel
aastatel õige harva: linnas on tal sületäite kaupa tegemist,
liiatigi maal varitsevad teda rohu sees puugid ja kõigele krooniks keegi
äbarik varastas ära suure osa meie maakodu ehtest – kiviaiast
–, mis mu naist isiklikult haavas.
Seegi kord, endal tüli
mõru maitse veel suus, helistasin varsti pärast kohale
jõudmist, et pärida mingi pisiasja kohta, aga rohkem ikka selleks,
et anda teada, et ohtlikud maanteekilomeetrid on jälle õnnelikult
läbitud ja ta ei pruugiks oma südant valutada.
Seejärel ei mõelnud ma enam hulk aega kodustest asjadest.
Mul oli sel aastal üks tubli maamees abiks ja me olime maja
ümbritsevad metsatukad võsast puhastanud. Minu aastates mehele oli
see peaaegu üle jõu käiv, aga töö tahtis tegemist ja
ega ükski töö tegija vanust küsi. Viimaks hakkas asi
lõppjärku jõudma ja nüüd riivasid silma kokku
tassitud oksakuhjad, mis ootasid vihmasagaraid, et saaksid ohutult
tuletoiduks minna.
Nii sellel kui ka järgmisel
õhtul ma varisesin surmväsinult voodisse ning alles hommikul
tuli meelde, et eelmisel päeval jäi koju helistamata. Aga siis, isegi
ei tea, miks, sündis minus kiuslik tahtmine naine proovile panna, oodata t
e m a helistamist. Mu kujutluspilti kerkis naise murelik armas nägu, mis
põrnitseb vaikivat – juba paar päeva kangekaelselt vaikivat
telefoni, ja siis, vastupidiselt oma harjumusele mitte eriti sageli helistada,
haarab ta viimaks toru, et teada saada, ega ta mehega midagi hullu pole
juhtunud... ja kui mees ei vasta ja mõne aja pärast tagasi ei
helista, siis võibki karta, et asjad pole just parimas korras.
Või muud sellist.
Ent ta ei helistanud. Ei järgmisel ega
ülejärgmisel päevalgi. Vahest temaga on midagi hullu juhtunud,
sakutas mind kibe mõte, aga kohe rahustasin end, et siis oleks
tütar sellest mulle teatanud. Mu naine elab linnas ikkagi hooliva pere
keskel, mitte minu moodi üksiku hundina metsatalus, kust vahel
nädalapäevad mitte ainsat hingelist mööda ei kõnni.
Iga järgmine päev venis nagu painajalik uni. Kui
väljast tuppa tulin, kiirustasin vaatama, ega telefonis vastamata
kõnesid ei ole, ja kui oligi, siis ikkagi kelleltki teiselt, mitte mu
naiselt. Ma ei suutnud mõista, milles siis asi on. Kas meie viimases
tülis? Aga tüliõun oli tookord niivõrd tilluke, et
selline juba vähese aja pärast täitsa tähelepandamatuks
muutub...
Eriti võikaks läks lugu, kui kõledas
üksinduse
s ja pladisevas lausvihmas oksi põletasin – neid tuli pidevalt
lõkkesse tassida – jõuad või ei jõua, aga
tööd seisma ei saa jätta. Sest millal see uus märg ja
tuulevaikne ilm tuleb. Võib-olla enne talve sellist ei tulegi. Ning siis
ma mõtlesin kibedaid mõtteid, et sinna metsaveerde ma suren
– lihtsalt süda ei pea pingutusele vastu –, ja küllap
seal mädanen igaviku, sest kõigist teistest hooliv naine ei suvatse
oma isikliku mehe vastu vähematki huvi ilmutada.
Ja kui minuga
midagi hullu ei juhtu, siis ikkagi – kuidas ma selle nukra teadmisega
edasi elan... Kartsin, et praegune kibedus ei kao kuskile, et see võib
ajapikku ainult suuremaks ja raskemaks minna.
Siis, viienda rahutu
helistamiseootuse päeva pärastlõunal, otsustasin oma
räsitud hinge kala püüdma viia. Tuul oli sooja vee järve
edelasoppi puhunud, ning üürike kõrgrõhkkond
võis seal head võttu tähendada.
Ma ei ole
sportlik landiloopija, hoopis pühendunud õngemees, kes ihaldab
latikaid ja linaskeid, istudes liikumatus vaikuses tunde, kuni
peibutussööt tööle hakkab ja kalavolaskeid õnge
juurde meelitab.
Nii ma seal roosaare varjus varitsesin. Esimesed
kaks tundi haakisin üksikuid särgi ja ahvenaid, siis tuli riburodu
suurt särge, kuni võtt mõneks ajaks katki jäi. See
tuimakstegev ja igav vaikus tuli välja kannatada, sest teadsin, et just
sel ajal loovutavad väiksemad kalad söödamaa suurematele.
Ja siis see algas. Latikas latika järel tõstsin
poolekiloseid kalu tamiilipidi paati, et mitte kahvaga jännates aega
raisata, ning kogu muu maailm oli ununenud, saanud teise- või
kolmandajärguliseks, kui ühtäkki, parasjagu uskumatult rasket
kala õnge otsa haakides, kuulsin telefonihelinat. Põu helises,
aga mul oli tarvis vintskelt vastu panev linask paati tuua. Teda väsitada,
mitte lubada tal pageda jõuliste sööstudega kupulehtedesse
või roostikku. Väsitada teda vabas vees, juhtida kala, allutada ta
oma tahtele.
Telefon helises ikka veel, kui ma viimaks linaski
pinnale tõin ja õngitsemiskahva peale juhtisin. See helises
pealetükkivalt, kui kala kahva pealt ootamatu sööstu tegi ja
püüdis otsejoones paadi alla varjuda. Veel suutsin temast üle
olla, ta liikumissuunda muuta, ja nii mu linask otse parda veeres väsinult
külili pööraski, et ma saaksin tema ilu nautida täies
hiilguses ja imetleda ta värvi, justkui õhtupäikeses kumavat
hiiglaslikku oliivi. Telefon helises põikpäiselt ja kannatamatult.
Kas selleks, et kiiremini vastata, või mingil muul segasel
põhjusel hakkasin ma kala tamiilipidi paati tõstma. Nii lolli
otsust lihtsalt ei ole võimalik teha. Õngelipsu 0,14 tamiil ei
kannata seda välja ning nii minu vähemalt kolmekilone linask
vabadusse volksaski.
Vandusin valjult ja ropult vene keeles.
Siis inglise keeles. Telefon helises, seekord juba mu peos, ja mind vallanud
raevuhoo helisevaks puändiks helin ootamatult kalale järgnes.
Vetevalda, vetesügavusse.
Kui viimaks maha rahunesin, siis ma ei mõelnud äsja
uputatud telefonist. Ega oma abikaasast, kelle nimi võis telefoni
ekraanil olla. Üksnes võitlus kalaga jooksis eredalt silmade ees.
Ma olin teinud kaks andestamatult rumalat viga. Minusugune kogenud kalastaja
selliseid teha ei tohiks. Mu ainsaks trööstiks oli see, et
äraläinud kaladel on omadus aja jooksul kaalus juurde võtta.
Ja kui ma sügisel linna tulles ametivenda Tarmo Tetre kohtan, siis on
kindlasti see kala juba hiiglasuur.
“Kujutad ette,
vähemalt kuuekilone linask läks otse paadi juurest ära,”
kurdaksin ma.