Narkoriigi muutmine kartulivabariigiks
Eesti on selle aasta lõpuni Afganistanis sõjaliselt
panustavate riikide hulgas per capita esikohal. Iseendast lugupidamise
märgiks peaks Eesti avalikkus Afganistani asjades ilmutama suuremat
kompetentsi kui need riigid, keda võiks pidada Hindukušil
võideldava vabadusürituse väejooksikuteks ja
äraviilijateks. Iga eestlane peaks une pealt suutma vastata, kes
või mis on Taliban, mis riik on Afganistan. Õige vastus
kõlab järgmiselt – Taliban on maffia, Afganistan on
narkoriik.
10. augustil teatas New York Times, et Pentagonis on
valminud täiendatud nimekiri isikutest, keda Ameerika
sõjaväelased Afganistanis jahivad. Eesmärgiga nad tappa
või siis vangi võtta.
Uudisena sisaldab nimekiri 50
isikut, kes juhivad Afganistani narkokaubandust. Need ei ole
vabadusvõitlejad-sissid, vaid inimesed, kes aitavad narkokaubandusega
eelnimetatuil raha teenida.
Raha, mille eest ostetakse relvi,
lõhkeainet ja palgatakse sõdalasi.
Ettepanekud
narkoparunite hävitamiseks on kõlanud pikemat aega, kuid seni pole
sellest asja saanud mitmel põhjusel. Sellele on olnud vastu Pentagoni
ametnikud, Ameerika kindralid ja mitmed Ameerika liitlasriigid, kes ISAFi
raames Afganistanis tegutsevad.
Kas narkokaupmees on
tsivilist?
Narkokaupmees on tsivilist, temaga peaks
tegelema politsei, aga mitte sõjavägi. Avalikult on oma
vastuseisust teatanud Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Poola. NATO ametnikud
keelduvad andmast nimekirja kõikidest riikidest, kes näevad ISAFi
“tapmislitsentsi” laiendamises probleemi.
Kas
Helmandisse komandeeritud Eesti sõdur võib narkokaupmehele kuuli
pähe kihutada, ilma et teda ähvardaks sõjakohus? Kummaline,
aga me ei tea seda.
Veidi ajalugu. Oopiumimooni on
Afganistanis kasvatatud aegade hämarusest. Läinud sajandi
60.–70. aastatel andis nn Kuldne Poolkuu – Iraani, Afganistani ja
Pakistani aladel laiuv poolkuu kujuline moonikasvatusala – pool maailma
heroiinitoodangust. President Nixoni administratsiooni jõupingutuste
tulemusena suudeti Kuldse Poolkuu tähendus vähendada peagu olematuks.
1978. aastal toodeti Afganistanis kõigest 300 tonni oopiumi
aastas, millest jätkus vaid kohalikule turule. Aasta hiljem korraldas NSV
Liit Afganistanis riigipöörde ja saatis oma väed sinna sisse.
Ameeriklaste prioriteedid teisenesid. Washington alustas –
kui kasutada president Carteri nõuniku Zbigniew Brzezinski sõnu
– geopoliitilist malemängu Kesk-Aasia südames. Ameeriklased
lõid islamimaailmast kokku voolanud mudžaheedidele naaberriigis
Pakistanis treeninglaagreid ja aitasid luua uute meeste värbamiseks
rahvusvahelist võrku, võttes oma palgale muu hulgas ka Osama bin
Ladeni nimelise araabia noormehe.
Paralleelselt partisaniliikumise
organiseerimisega kasvas ka Afganistani narkotoodang. 1999. aastal toodeti seal
juba 4500 tonni oopiumi. Afganistani sõjapealikud olid saanud NSV Liidu
vägedega võideldes vabad käed tegevuseks, mida ameeriklased
muudel asjaoludel poleks mingil juhul sallinud.
Siis tuli
Afganistanis võimule Taliban. See liikumine võttis islami
käskusid tõsiselt. Taliban keelustas islamiriigis oopiumikasvatuse,
sest narkouim ei sobi usklikule. Uuel võimul oli jõudu ja
vahendeid tagada, et see keeld ei jääks lihtsalt paberile. 2001.
aasta seisuga vähenes Afganistani oopiumitoodang 185 tonnini.
Siis tuli katastroof – terroristid purustasid 11. septembril New Yorki
rünnates unistuse uuest ja paremast maailmast. Ameerika läks
sõtta terroristidega. Taliban kukutati, Afganistanis loodi uus ja
demokraatlik valitsus, mille
liikmete hulka sattusid ameeriklaste vanad tuttavad NSV Liiduga peetud
sõja päevilt. Sõjapealikud, kes olid ühtlasi olnud
narkoparunid.
See oli eellugu praegusele kurbmängule.
Pada sõimab katelt
Afganistani
narkokaubanduse vastik tõde on see, et moonipõldudelt ei tule
mitte ainult Talibani sissetulek, vaid ka Afganistani valitsuse
kõrgemate ametimeeste rikkus. Kahtlusaluste hulgas on isegi maa
president Hamid Karzai. Ta ei pruugi saada sellest otsest tulu, aga ta toetub
meestele, kes saavad. Tema noorem vend Ahmed Wali Karzai on Kandahari
provintsinõukogu esimees ja ühe puštu klanni vanem.
Ameeriklased ja britid on veendunud, et Ahmed Wali on narkokaubanduse
juhtfiguure. Nad on neid kahtlusi jaganud ka presidendiga.
Räägitakse, et president Karzaile on tehtud ettepanek saata vend
riigist eemale, kusagile välismaale saadikuks, ent seda pole seni
juhtunud.
Väiksemate narkoärikate kohtu ette viimine
lõppeb sellega, et süüdimõistetud mehed marsivad
kohtumaja tagauksest jälle vabadusse. Olles enne seda andnud kellele vaja
meelehead.
Narkoparunite väljaandmine ameeriklastele, kes
mõistaks nad süüdi USA kohtusüsteemis (taktika, mida
kasutatakse Colombia ja Mehhiko maffiapealike puhul), ei ole Kabulile
vastuvõetav. Seal nõutakse vastutasuks samasugust õigust
mõista kohut ameeriklaste üle, kes on Afganistani pinnal midagi
lubamatut korda saatnud.
Olukord on absurdne. Kusagil Helmandis
õitseb punane moonipõld. Kas sellest moonipõllust
lõikab tulu Taliban või mõni Helmandi provintsi
kõrge ametnik, seda ei tea keegi. Kui ameeriklased tahavad seda
moonipõldu hävitada, järgneb vastuseis nii ühelt kui ka
teiselt poolt.
Iseloomuliku näitena tuuakse lennukitelt
külvatava herbitsiidi lugu. Ameeriklased on seda edukalt kasutanud
Colombias. Herbitsiidide kasutamist toetas Ameerika saadik Kabulis William
B.Wood, kes juhtumisi oli enne seda olnud saadikuks Colombias.
Ent
Afganistanis osutus narkopõldude hävitamise know-how
tõrjutuks, sest valitsus, kaasa arvatud president Karzai, on
sellele vastu. Selle asemel soovitatakse moonipõldude
hävitamist käsisti või traktoritega. See on ebaefektiivne
ning ohtlik tegevus – moonipõldudele läinud
valitsuse-ametnikud on sattunud Talibani võitlejate tule alla.
Herbitsiidide kasutamisest keeldumise põhjusena tuuakse ette
mitmeid asjaolusid. Karzai väidab, et moonipõldude mürgitamine
taevast kahandaks tema populaarsust Afganistani elanike hulgas. Rahvas
mäletab, kuidas NSV Liidu õhujõud loopisid lennukitelt alla
nukukujulisi pomme, mida lapsed üles korjasid ning siis õhku
lendasid.
Põllumehe kaitsmine
Taevast ei tule midagi head, ütleb Afganistani rahva kogemus. Karzai
hoiatab ameeriklasi, et herbitsiidide kasutamise järel pandaks kõik
nurisünnitused nende arvele. Rahvast harida ja veenda herbitsiidide
ohutuses on võimatu, sest riigi elanikkonnast oskab vaid 28 protsenti
lugeda.
Põldude hävitamisele ollakse vastu ka
Euroopas, sest see abinõu tabavat kõiki, sealhulgas ka
kõige vaesemaid talupoegi, kes kaotavad sellega elatusallika.
Ameeriklaste vastuväited, et moonikasvatus on just jõukamate
talunike tegevus (viljakas Helmandi provints oli kunagi Afganistani viljaait
ning meloniaed ja sealsete talupoegade jaoks on moonikasvatusele olemas
alternatiiv), ei ole rahvusvaheliselt läbi löönud.
Möödunud aasta juunis G-8 kohtumisel Triestis teatasid
ameeriklased, et nad loobuvad moonipõldud
e hävitamise ideest. Löögid tuleb suunata narkolaborite pihta,
kus tooroopium töödeldakse heroiiniks.
Loogiliselt
võttes tähendab see ka labori omaniku või sealsete
“keemikute” füüsilist hävitamist, kui neil peaks
tekkima tahtmine vastupanuks. Neile tõmmatakse tuli peale. Ja seda
hakkavad nüüdsest tegema Ameerika sõjaväelased.
Sõjaväelased on neile pandud missiooniga nõustunud
väga pikkamööda ja vastu tahtmist. Narkokuritegudega
võitlemine ei ole klassikalises mõttes sõjaväe asi.
Afganistani sõja eelmise kaheksa aasta kestel instrueeriti Ameerika
sõjaväelasi oopiumi- ja heroiinilaadungeid ja neid transportivaid
tegelasi ignoreerima. Sõjaväe kontseptsiooniks oli see, et esmalt
tuleb lahendada Talibani probleem ja pärast seda võetakse
käsile narkokaubandus. Hämmastav on see, et Talibani ja
narkokaubanduse seotusest arusaamine võttis nii palju aega.
Nüüd aga Helmandist konkreetsemalt. 10. augustil USA senatis
kõlanud ettekandes “Afganistani narkosõda: sideme murdmine
narkokaupmeeste ja vastupanuvõitlejate vahel” mainitakse
Ühendriikide merejalaväe 2. brigaadi, mis tegutseb juuli algusest
Helmandis.
Meie riigikogu istungil 10. juunil 2009 anti
nõusolek saata Afganistani seal juba teenivale ligi 150
kaitseväelasele lisaks täiendav kompanii. Eesti täiendav
kontingent tegutseb eelmainitud Ameerika brigaadi koosseisus. Ameerika
merejalaväelased (ning eeldatavasti siis ka Eesti sõdurid) seisavad
keset kõige viljakamaid moonipõldusid ja teevad kohalikele
selgeks, et neil oleks parem kasvatada midagi muud.
Kuidas
selgitustöö käib, pole meile teada antud.