Natsiroimari tütar nurjas Gerd Kanteri MM-esinemise
Berliinis kergejõustiku maailmameistri- võistlustel vaid
66meetrise
heite ja pronksmedaliga leppima pidanud Gerd Kanteri ebaedus oli
otseselt süüdi Ilse Bormann-Bronstein (82), tabamatuks
jäänud
sõjakurjategija Martin Bormanni tütar.
Kanter on AG Berliini Olümpiastaadion puhastustööde
dispetšerina
töötava vanadaami lemmik olnud juba 2005. aastast peale ning
nüüd
otsustas ta juhust kasutada, et eestlasele võit kandikul kätte tuua.
Paraku sai naine hakkama karuteenega, tekitades Kanteri heidete ajal
ebasobivaid taganttuulepuhanguid.
Bormann-Bronsteini sõnul lülitas ta Kanteri katsete ajal sisse
staadioni teenindusruumidesse spetsiaalselt sissemonteeritud võimsad
puhurid, mis tekitasid tugeva taganttuule. Teiste heitjate katsete
ajaks lülitas ta puhurid välja. Alles pärast võistlust
kuulis vanadaam
Kanteri mänedžerilt Raul Rebaselt juhuslikult, et pikemate kettakaarte
saamiseks on ideaalne hoopis mõõdukas vastutuul.
“Ilmselt ei olnud lihtsalt minu päev,” kurdab
Bormann-Bronstein.
“Vabandan sügavalt kogu eesti rahva ees. Aga kahjuks polnud mul oma
koolipõlves võimalust sügavamalt aerodünaamika reegleid
omandada.
Peamine rõhk läks sõjalise ettevalmistuse ja natside
parteipoliitika
ülistamise peale.”
Ilse isa Martin Bormann oli natsi-Saksamaa tähtsuselt teine mees ehk
NSDAP asejuht alates maist 1941. 1943. aastast ka Hitleri sekretär.
Tütre sõnul õnnestus tal kevadel 1945 Berliinist lahkuda
ilmselt
Ladina-Ameerikasse, nagu võib oletada Uruguay ja Tšiili markidest
kodustele saadetud kirjadel. Martin Bormann mõisteti Nürnbergi
protsessil tagaselja surma.
Bormann-Bronsteini väitel ei ole ta ise kunagi natside poliitika
suhtes
poolehoidu tundnud, kuid lapsepõlves saadud karm kasvatus ja ajupesu on
oma jäljed jätnud. Eestlasi peab ta kõige puhtamateks aaria
rassi
esindajateks. “Teie asusite Läänemere kallastel juba viis tuhat
aastat
tagasi ning valitsesite kindla käega kogu Põhjalat, samal ajal kui
sakslaste esivanemad elasid koobastes ega osanud ajaloosangarite
areenile pääsemisest veel undki näha,” kiidab vanaproua.
“Eesti
kangelasrahva õilis veri on kõige väärikamad jooned
omandanud teie
kettavägilases.”
Gerd on vana germaani nimi ning “Kanter” tähendab
muinasaaria keeles
“õilis”, täpsustas Bormann-Bronstein. Seevastu
Aleksander Tammerti
vastu ei tunne ta mingit sümpaatiat, sest viimane olevat poolaka nägu,
poolakad aga on harimatud barbarid. “Soovisin väga, et Tammert napilt
finaalvõistluselt välja jääks ning tunneks sedasama
piina, nagu
tundsin mina, kui poolakad meilt Sileesia ära võtsid.”
Lisaks eestlastele ja Gerd Kanterile isiklikult peab kõbus vanamemm
väga lugu ka kettaheitest kui nähtusest. “Olen kindel, et kui
Kolmas
Reich oleks imerelva väljatöötamisel pühendunud mitte
tuumarelva, vaid
ketaste suurtootmisele, oleksime sõja võitnud. Kujutage ette, et
Stalingradi lahingu ajal oleks iga saksa sõdur heitnud ketta
viiekümne
meetri pealt bolševikule vastu pead.
See oleks tekitanud
kaose ning
sõjaõnn oleks võtnud hoopis teise suuna. Pealegi oleks
kindralstaap
võinud kergemate, naiste ja noorte ketastega relvastada ka
Hitlerjugendi ja naisorganisatsioonid ning seeläbi lahingurivisid
oluliselt tihendada.”
Staadioni juhtkonnal memmekesele pretensioone ei ole. “Peaasi, et
kuld
jäi koju,” selgitas AG Berliini Olümpiastaadioni
avalikkussuhete juht
Gerda Mauermayer. “Pigem võiks Ilsel selle teo eest palka
tõsta.”
Kanteri treeneri Vesteinn Hafsteinssoni treener Roman Burkivski
oli
juhtunust kuuldes hämmingus. “Ja mina arvasin juba, et Teine
maailmasõda on lõppenud,” imestab ta. “Loomulikult ei
osanud me Gerdi
ettevalmistustsüklis sellise teguriga arvestada. Õnneks on vanamutt
piisavalt seniilne ja nõder, nii et Tallinnasse kuldliiga etapile ta ei
jõua.”
Et Eesti kettaheitekuulsusele tehtud halba heastada, nõustus proua
Bormann-Bronstein ära ostma kogu Kanteri kibekähku enne MMi saksa
keelde tõlgitud raamatu “15 sammu võiduni” tiraaži.
“Keda see raamat peale Gerdi kolmandaks jäämist enam
huvitab,” arvab
proua. “Iseasi kui Robert Harting nüüd raamatu kirjutataks, see
müüks
vaat et sama hästi kui “Mein Kampf” minu noorpõlves.
Aga ma ostan kogu
tiraaži ära ja jagan selle tasuta laiali Saksamaa türgi kogukonna
lastekodudes. See raamat sobib ühtviisi nii keelekümbluseks kui
esimeste sammude tegemise innustajaks spordiradadel. Nii et ma ei
imestaks kui kahekümne aasta pärast esindavad Saksamaad kettaheites
kolm Mehmedi.”