Killswitch Engage “Killswitch Engage”
Killswitchil juba on üks endanimeline album, mistõttu ootasin
põnevusega, kas bänd naaseb tänavu valikut korrates juurte
juurde. Vastus on: jah ja ei. Kui neurootilisi hardcore-elemente klassikaliste
metal-nõksudega aasta 2000 kohta uudsel moel segav debüütplaat
oli oma ajast ees, siis tänavune täispikk on tagasiminek – ja
mitte heas mõttes. Jah, vana kooli thrash- ja heavy metal’i suled
ja soomused torkavad siit kõrva küll, ent libedas
lipsustatuses-ülikonnastatuses, mille õõnsa ärivaimu
Massachusettsi emohevikad oma muusikasse on hõlmanud, mõjuvad
need pigem kohatult ja küsimusi tekitavalt nagu pesapallikurikas
Zaporožetsi pagasnikus.
Siit leiab küll häid riffe,
ülihingestatud lüürikat ja nöörina poovat
hõllandust, näpuotsaga isegi noorpõlveraevukust, aga kui
samu vahendeid ja emotsioone lüpstakse nii ühiskonnakriitiliste
palangute kui lihtsakoeliste armastuslaulukeste juures, mõjuvad
mõlemad Potjomkini külana, mille tagant irvitab
välisprodutsent Brendan O’Brieni (AC/DC, The Offspring, Pearl Jam,
Mastodon, Stone Temple Pilots jt) kampakutsumisega ilmselgelt kaasnenud kihk
treida valmis üks tõeline tabelitevallutaja. Enneolematu
müügiedu plaati tabaski, kuid minu meelest on sellele ohvriks toodud
isikupära ja ausus enda vastu, millest on kahju. 4