Maire Aunaste: "'Tundsin end nagu kilu põlletaskus"'
Nagu kõigi tähtsate päevade puhul mu elus, mäletan ma
pisidetailidena ka seda, mis mul oma televisioonielu esimesel
tööpäeval seljas oli.
Mul oli üksteise otsas
kaks seelikut. Alumine ja pikem oli mustast siidist, pealmine, külgedelt
pisut lühem, oli tillukeste sinimustvalgete lilledega. Vöö oli
pandlaga ja mina kaalusin koos seelikute, pandla ja tikk-kontsadel mustade
platvormkingadega 15 kilo vähem kui praegu. Juuksed olid mul sellised
Koidula moodi, laines ja puhevil, kaelas kõlises üksteise otsa
sätitult mitu paari pärleid ning kui arvesse võtta, et taljest
olin ma peenike nagu sipelgas ja puusadest isuäratavalt ümar, siis
võis oletada, et meestele võinuks ma jätta üsna
ühemõttelise mulje.
Kui vaid oleks olnud kedagi, kelles
mukitud ja kulinaid täis riputatud noor naine võinuks muljeid
äratada. Paraku polnud toimetuses, kuhu ma oma esimesel
tööpäeval Eesti Televisioonis sammud seadsin, ühtegi
meest.
Kirjandustoimetuses töötas naisi tervelt kaks
toatäit. Juba ukselt paistis nende kõigi silmadest välja
sügav kultuurihuvi ja suur lugemus. Minu silmadest paistis välja huvi
kõige muu vastu – tundsin ennast nende enesekindlate,
televisioonis vanade kaladena ujuvate naiste hulgas nagu kilu, keda ma
lasteaiapäevil lõuna ajal põlletaskusse peitsin. Ma ei tea
ühtegi mudilast, kes armastaks kilu. Ja selles teletoimetuses, kuhu mind
ülikoolist suunati, ei näinud ma ühtegi inimest, kes oleks minu
saabumise üle rõõmustanud.
“See on
seltsimees Aunaste,” tutvustas mind kõledal novembrituule
häälel peatoimetaja. Kuus naist olid vait nagu sukk – ei
aplausi, torti ega küsimusi lapsepõlve või perekonnaseisu
kohta.
No eks see viimane oli ette teada: lahutatud! See
sõna võis viiekümnele lähenevate naiste kõrvus
kõlada kui punastama panev diagnoos, aga tol esimesel oodatud-kardetud
tööpäeval ma nii kaugele ei mõelnud.
“Ma
olen teile töö välja mõelnud. Hakkate toimetama
luulesaadet. Kas te Majakovski “Lutikat” ja “Sauna”
olete lugenud?” küsis laitmatu soenguga peatoimetaja ja puuris oma
pruunid silmad minusse, nagu mina oleksingi lutikas. Ta küsimus
kõlas, nagu oleksin pidanud peanoogutuse asemel sm Majakovskit kohe ette
kandma hakkama.
“Ma näen, et te pole Majakovskist midagi
kuulnud... Minge nüüd ja võtke raamatukogust see teos ning
tutvuge!” See oli vist ainus kord järgneva kuue nädala jooksul,
mil mul soovitati töö ajal toimetuse toast lahkuda. Üle terve
nõukogudemaa oli parajasti käimas aktsioon, kus tööajast
ei tohtinud kaotsi minna mitte üks minut. Terves televisioonis ei
läinud ka! Igal hommikul sammus kollektiiv nagu üks mees kella
kümneks tööle, tegi sissekande oma saabumisajast suurde
kaustikusse, istus truult oma laudade taga kella viieni õhtul, kirjutas
siis kaustikusse lahkumisaja ning lahkuski nagu üks mees... Meie
toimetuses küll nagu üks naine.
Minu toimetatav
luulesaade pidi eetrisse jõudma novembrikuus. Esimesest
augustist kuni novembrini polnudki mul teha muud kui päevade viisi lauda
jõllitada. Sest nii “Lutikas” kui ka “Saun” olid
Majakovskil juba pool sajandit varem valmis kirjutatud! Mina ei pidanud otsima
isegi näitlejat, kes oleks need teosed teleekraanil ette lugenud. Ma pidin
vormistama ainult kaaned, mille vahele oleks oktoobrikuus torgatud
paarileheküljeline kokkuvõte saate sisu kohta. Nende kaante
ettevalmistamist pidingi ma kuude kaupa ette
valmistama.
Kuus esimest töönädalat pärast
ülikooli olid hallimad kui poolteist aastat traktoritehases enne
ülikooli, mil ma traktori T-130 kepsudesse auke puurisin. Augud olid iga
päev küll ühesugused, aga selles tehases ma vähemalt
elasin! Tõsi, kohutava müra pärast ei saanud ma tsehhis
õieti suudki lahti teha. Keegi poleks mind nagunii kuulnud. Selles
mõttes oli töö kirjandustoimetuses samamoodi tumm – siin
minuga lihtsalt ei räägitud. Võib-olla tõesti
sellepärast, et neil naistel lihtsalt polnud minuga millestki
rääkida, aga tõenäolisem oli, et oma vaikimisega
püüdsid nad muuta minu olemise ruumis nii väljakannatamatuks, et
ma teeksin ise kõik selleks, et toimetusest ära minna.
Olin olnud tervelt neljal ülikooliaegsel praktikal
“Aktuaalses kaameras” ja ainult sinna ma tööle
pääseda lootsingi. Sel hetkel aga, kui minu ülikooliaeg otsa
sai, polnud uudistetoimetuses vaba töökohta. Keset septembrit, kui
olin kuue nädalaga Majakovski luuletustele pilguga augu sisse puurinud,
astus me tuppa kogu teleprogrammi peatoimetaja.
“Noh, noor
kolleeg, kuidas teil siin läheb?” muheles mees, kes oli autoriteet
igas toas ning seda eeskätt seetõttu, et teadis oma kollektiivis
toimuvast absoluutselt kõike. Muu hulgas ka seda, et kirjandustoimetuse
daamid on võimelised õnnetut algajat elusast peast ära
sööma ja siis välja sülitama.
“No nii,
mis sul noore kolleegi iseloomustamiseks öelda on?”
pöördus alati viisakas programmidirektor kirjandussaadete
peatoimetaja poole. Daam, kellega ma kuue nädala jooksul ei olnud
rääkinud rohkem kui kuus lauset, näis mind ometi tundvat
läbi ja lõhki.
“Mina ei ütle Maire kohta
midagi muud, kui et ta on liiga passiivne,” pigistas endast karmi
tõe välja lugupeetud ajakirjanik ja saatejuht. Ma ei usu, et
suutsin muiet varjata. Milles mu aktiivsus nende kuue seljataha
jäänud nädala jooksul oleks pidanud väljenduma?! Kas ma
oleksin pidanud suurest igavusest “Lutika” ja “Sauna”
kolleegidele näideldes ette kandma? Või tassima tuppa
sületäie luuleraamatuid, mida mul oleks kunagi tulevikus lubatud ehk
hea õnne puhul järgmisteks saadeteks toimetada? Sellise isetegevuse
oleks peatoimetaja muidugi armutult välja naernud.
“Nüüd teeme nii, et anname sellele passiivsele noorele
inimesele töö, kus tal tuleb väga aktiivne olla!” pilgutas
uudistejuht mulle silma, andes mõista, et päästab
kirjandustoimetuse inimesed sellest juhuslikult sinna sattunud andetust ja
õnnetust ülikoolilõpetajast. Kirjandustoimetuse esileedi sai
sekundiga ärritusest punased laigud kaelale.
“Ega te
talle iseseisvat tööd küll usaldada ei saa! Peate talle kellegi
ikka kõrvale panema,” hoiatas selleks hetkeks juba mu endine
ülemus ja tundis mu uuele bossile arvatavasti kaasa nagu pimedale, kellel
on kepp koju jäänud.
Pärast kuuenädalast
nutmist, lootusetust ja muret tuleviku pärast olin ma esimest korda
telemajas õnnelik. Ma sain hakata tegema seda, mida olin aastaid oodanud
– tööd! Ja muide, mul pole aimugi, mis sai
“Lutikast” ja “Saunast”. Eetris ma neid igatahes ei
näinud. “Aktuaalses kaameras” töötasin aga sellest
päevast alates kaheksa aastat.
2. lugu: Raju reis
Bulgaariasse
Et minu töötamisele uut hoogu anda,
saadeti mind 80ndate lõpus isegi väliskomandeeringutesse. Neist
sõitudest esimene toim
us Bulgaariasse, koos koduse sümfooniaorkestriga.
Seda hetke,
kui me pärast kahepäevast rongisõitu esimeses Bulgaaria
piiriäärses linnas välismaa õhku sisse hingasime,
mäletan hästi. Selles linnas loeti meile kõigile peo peale
puhas valuuta – päevarahad kümne päeva eest. Seda raha oli
minu arvates t o h u t u l t palju! Kuna aasta oli 1988 ja
nõukogudemaal kõik letid tühjad, tormasime muidugi esimesse
ettejuhtuvasse poodi.
Seda šokki mäletan siiani.
Ma jäin välisukse lähedusse seisma nagu soolasammas,
sest nägin seina ääres maast laeni kõrguvaid...
veinikaste! Inimese jaoks, kes on kuude kaupa jäänud Luise
tänava pisikese joogipoeuberiku ette pikka sappa seisma ainult
sellepärast, et alkoholitalongid tuli ära kasutada – hoolimata
sellest, et kunagi ei teadnud, mida saba esimeses otsas anti –, sellise
inimese silmade jaoks tähendas veinikastide kõrgumine taevalaotuse
ehk lae poole puhast imet.
Esimene, mida ma seal kastides
nägin, oli seesama kolmerublane kollase sildiga Monastõrskaja Izba,
mida Eestis enam ammu saada ei olnud. No see oli korralik vein! Vähemalt
meietaoliste kogemuse kohaselt. Meietaoliste kogemused piirdusid umbes kolme
veinisordiga, neist kahte ei kõlvanud juua muidu kui pooleks pepsiga.
Seisime seal koos operaatoriga ega osanud midagi valida. Tänu
saatuse heldusele, s.t peatoimetajale, olin ma jõudnud näha
ära elu täis v a l i k u i d.
Hotellis korkisime
kõik korraga lahti ja hakkasime muudkui proovima, ikka lonksuke siit ja
teine sealt. Tühjaks ei jõudnud me juua mitte ühtegi pudelit,
nii et kui me ülejärgmisel päeval juba järgmisse linna
sõitsime, jäid mu poolikud veinipudelid kõik ilma korkideta
hotellitoa seina äärde ritta. Ma ei tea, mida toakoristaja
mõtles – küllap seda, et neile inimestele ei maitsenud
ükski vein...
Üks piinlik lugu juhtus
Sofias. Oli teada, et elame viietärnihotellis. See oli
jaapanlaste ehitatud kõrghoone, kaugelt näha, et askeetliku luksuse
kehastus. Sõitsime Sofiasse kahe bussiga, kõik pillimehi
täis. Mehed, teadagi, armastavad bussis õlut juua. Aga tookordsetes
sõiduvahendites veel tualettruume polnud. See tähendas, et meeste
põied ähvardasid lõhkeda, sest Sofiasse pikalt sisse
sõites polnud bussi enam kuskil kinni pidada.
“No kas
saab juba või?” seisis juhikabiini kõrval ukseaugus
üks turd mehemürakas, endal nägu kannatusest katkemas.
Bulgaarlasest bussijuht keeras rooli nii rahulikult, nagu valgusfoorid lubasid.
Juba kogunes ukseauku teisigi hädalisi, valmis kohe uksest välja
kargama, kui hoog vähegi maas. Kui siis jaapanlaste hotelli treppi
jõudsime, oli hoog nii maas küll, et järjekorras esimene
õllesõber hoidis ühe käega põiest ja teisega
bussiukse lingist...
Hotelli peauksest oli välja rullitud
punane vaip. Muidugi mitte meie jaoks – see oli seal arvatavasti kogu
aeg. Kahel pool punast vaipa, täpselt seal, kus buss peatus, seisid
valgetes kinnastes uksehoidjad. Buss peatus, kunstimeistrid kahe bussiga
sõitsid treppi ja kinnastatud, punaseid vorme kandvad uksehoidjad
hakkasid esimesel bussil ust avama. Aga nad ei saanud seda teha, sest esimese
bussi uks paisati lahti nagu kosmosesüstiku teraspaneel! Sama kaaluta
olekus nagu kosmonaut, lendas selle paneeli ehk siis meie juhtumi puhul ukse
tagant välja punasenäoline tundmatuid häälitsusi tegev
olend, kes tormas esimese ettejääva seina suunas.
See
sein oli viietärnise hotelli sein, kaks meetri
t paraaduksest kaugemal. Põiehaigel oli jumala ükskõik, kas
see sein kuulub hotellile või Todor Živkovile endale
– temal oli püksiauk juba lahti ja kõik, mis sealt tulema
pidi, vastu seina ka tuli. Valgetes kinnastes hotellipoisid seisid tardunud
nägudega nagu samuraid, kes vaatavad tõtt surma endaga.
Ringreis sai aga maha peetud ja hiljem polnud ka kuulda, et Bulgaaria-Eesti
suhted eestlaste külaskäigust kuidagiviisi kahjustada oleks
saanud.