Eksami tegi minu asemel kaksikvend
Tallinna 10. Keskkoolis õpetas
seitsmekümnendatel matemaatikat Laskurkorpuse veteran Rajaleid, keda
hüüti Rajaleidjaks. Muidu rahulik mees, aga kui vihastas, siis
kärkis hirmsasti ja põrutas rusikatega vastu lauda. Ükskord
otsustasime talle vimka mängida, ja just selle põrutamisega. Keegi
paigaldas tema laua iga jala alla paukpadruni tongid, sellised ümmargused
liistakad, mis peale lüües pauku tegid. Järgmine asi oli
Rajaleiu vihale ajamine. Seegi õnnestus. Ta kargas tulivihasena
püsti ja virutas mõlema rusikaga vastu lauda. Käis korralik
kärgatus ja lauajalgade alt hakkas kerkima sinist suitsu. Vana rindemehena
ta verest välja ei läinud, ehk ehmatas vaid veidi.
Täiesti endast välja ühe “vembu” peale läks
ta kord siiski. Matemaatika klass asus esimesel korrusel koridori lõpus.
Tund käis täie hooga, kui järsku visati midagi vastu akent.
Rajaleid läks ja tegi õhuakna lahti (see asus suure ruudu all), et
vaadata, kes seal tema tundi segab. Nagu ta oli akna avanud, sai Rajaleid
sahmaka liiva ja muud puru vastu silmnägemist. See oli liig. Ta tormas
klassist välja, karjudes “Miilits! Miilits!”.
Samas koolis leiutasid poisid, kuidas pimedatel
talvehommikutel koolitundide algust edukalt edasi lükata. Mitmed
jõnglased ehitasid endale elektrikorkide lühistamiseks vastavad
seadmed.
Selleks tuli võtta tavaline pistik, selles kaks
pulka vasktraadiga lühistada ja korpus kinni kruvida. Kui selline
“kork” vargsi enne kella kaheksast koolikella seinakontakti
lükati, käis hele plaks ja terve koolimaja mattus pimedusse. Kuniks
kooliteenija oma korterist, mis asus koolimaja juurdeehitises, elektrikapi
juurde jõudis ning korgid ära parandas, oli kulunud tükk aega,
mida kasutati pimedas lõbusaks möllamiseks.
Kümnendas klassis tekkis meil poistega mõte
keemiaeksamil väheke valskust teha ja oma tehnilist taipu paremate
tulemuste nimel ära kasutada.
Ühel ööl, olles
eelnevalt jätnud irvakile ühe söökla akna, tungisime
koolimajja, muukisime lahti õpetajate toa ukse ja võtsime
keemiaklassi ja kehalise kasvatuse poiste riietusruumi võtmed.
Meie geniaalne plaan nägi ette keemiaklassi all asuvast poiste
riietusruumist üles vedada juhe, juhtida see linoleumi alt ühe
konkreetse laua juurde ja ühendada metallist lauajalaga.
Riietusruumis asuv ots ühendati lintmakk Snezeti audioväljundisse,
eksamil vastaja sai jalga spetsiaalsed sussid, mille ühe talla alla oli
kinnitatud metallplaadike, sinna külge juhe, mis liikus mööda
püksisäärt pluusivarukasse, kus asus lauatelefoni kõlar.
Sisenedes eksamiklassi, tuli valjusti hüüda oma eksamipilet, istuda
sinna konkreetse laua taha, panna metallplaadikesega varustatud sussis jalg
vastu lauajalga, nõjatada pea kõlarit varjavale käele
ja kuulata, kuidas poisid läbi maki mikrofoni eksamipiletit ette lugesid.
Kahjuks kukkus me plaan haledalt läbi.
Keemiaõpetaja
märkas hommikul klassis ühe pingi juures kahtlaselt palju poriseid
jälgi ja saamata küll millestki aru, ei lasknud sinna laua taha igaks
juhuks kedagi istuma.
Lisaks pani kooli direktor tähele
mööda majaseina üles looklevat juhet ja astus ootamatult
riietusruumi sisse just täpselt hetkel, kui üks meist
püüdlikult mikrofoni eksamipiletit ette luges.
Kuigi mitte
keegi ei saanud seda tehnilist imet oma huvides kasutada, tühistati
terve klassi eksamitulemused ja kuulutati välja korduseksam.
Ebaõiglus missugune! :)
Meie koolis andis ajalugu vanem daam, kelle
murelasteks olid noored kasvavad tütarlapsed. Ta kontrollis alatihti, kas
sooja pesu talvel ikka kantakse.
Väga piinlik oli pubekaeas,
kui bussipeatuses teiste kaaslaste ees seelikusaba üle pea
tõmmati ja tädi omatahtsi kontrolli teostas.
Sama
terror käis ka klassiruumis, kus ta halastamatult tüdrukute pluuse
lahti nööpis. Et kas ikka on soe särgike seljas?
Õnneks lõppes see kõik ühel kenal päeval, kui
ta hommikul klassi ees end mantlist lahti riietas. Daam oli tol
pakaselisel talvepäeval kodust väljunud ilma seelikuta:) Villane
kampsik, roosa kombinee ja seksikad paksud sukad.
Ükskord lõpuklassis tekkis mul paari
koolivennaga üleannetu mõte veidi viina visata. Ja kus seda ikka
parem teha on kui kooli aulas lava peal – sest sinna oli sätitud
miskipärast laud ja toolid laua ümber.
Rüüpasime
otse pudelist, kui sisse astus direktor.
Ta vaatas meid
kahtlustavalt ja küsis: “Mida te siin teete?”
Üks klassivend vaatas talle sügavalt silma ja ütles, et
näidendiproovi. Ja rüüpas suure sõõmu viina ja
krimpsutas nägu nii ehedalt, et direktor sattus meie
“näitlemisest” lausa vaimustusse – tal ei tulnud
pähegi, et keegi võiks otse tema nina all kärakat panna.
“Tubli,” ütles ta. “Aga teinekord võtke
pitsid! Viina pudelist juua ei ole viisakas.”
Mul on kaksikvend. Eesti keele õpetajat
sai päris mitu korda tüssatud. Tegime nii, et mina läksin
eesti keele tunnis vastama, aga kaasa võtsin venna päeviku. Sain
siis oma hinde “neli” kätte, ja number kirjutati kenasti venna
päevikusse, suurde klassipäevikusse kirjutati aga hinne minu nime
alla. Järgmine või ülejärgmine tund läks vend
õpetaja juurde ja küsis, et miks tal ei ole suures päevikus
hinnet 4. Õpetaja palus siis tõestuseks tuua venna
päeviku. Vend viiski päeviku, kus oli hinne kenasti sees, ja
õpetaja kandis selle suurde päevikusse ka. Nii sai õpsi
tüssatud viis-kuus korda. Lõpuks sai ta vist aru.
Teine
lugu oli ajaloo lõpueksamiga. Mõtlesime, et mis me mõlemad
ikka seda õpime, et las üks õpib ära ja teeb
mõlema eest. Kui eksam käes, läks vend kohe sisse ja tegi minu
nime all eksami ära, Kui ta välja tuli, läksime kähku WCsse
ja vahetasime riided. Vend läks enda nime all sisse ja tegi eksami
enda eest. Siis aga tuli ajalooõpetaja klassist välja minu
juurde ja ütles, et tegin eksami jube kehvasti ja et peaksin veel korra
proovima. Oi-oi-oi, küll oli jama lugu. Nii ma siis istusin seal ja
meenutasin, mida oli tundides räägitud. Üht-teist tuli meelde ja
venna poolt saadetud spikker ka aitas natuke. Sain kolme kätte
ja õpetaja noomis, et peab ikka õppima ka. Ma ei tea seniajani,
kas ta sai meie vahetusest aru või tegi vend eksami minu eest
tõesti väga halvasti.
Ma võisin
siis käia umbes viiendas klassis. Muusikaõpetajal oli
idee, et mina ja mu pinginaaber oleme tublid laulupoisid. Ta õpetas
meile kahele laulukese, mida pidime esitama aulas, kõikide
õpilaste ees. Laul rääkis postiljonist ja algas nii:
“Mina olen väike poju postimees ja postimees ja postimees...”
ja siis “...ja lahti kõik uksed on minu ees”. Tore lugu,
ainult et viimane salm lõppes fraasiga “...j
a naerul on piigade musisuud!”.
Selles eas oli
igasugune tüdrukute-jutt häbiasi ja meil tuli pinginaabriga
kõvasti pead murda, kuidas seda fraasi vältida. Nii me siis
sonisimegi midagi ebamäärast selle fraasi ajal mikrofoni. Aga piinlik
oli ikkagi, sest kaasõpilased irvitasid.
Olin
üheteistkümnendas klassis raadioruumi juhataja, millega
kaasnes kohustus raadiosaateid teha ja esimese tunni alguses
hommikvõimlemiseks klassidesse muusikat lasta.
Ühel
hommikul otsustasin tavapärase laulu ära jätta ja
hommikvõimlemise loo laivis teha, lauldes mikrisse “see oli
ennemuistsel aal, kui heeringas elas kuival maal” ja saates ennast
karmoska akordidega – meloodiat ei osanud siis veel mängida.
Õige varsti pärast loo algust algas
ettenägelikult lukustatud raadioruumi ukse taga prõmmimine.
Õppealajuhataja nõudis sisselaskmist. Ma ei lasknud ennast
sellest häirida. Mängisin loo rahulikult lõpuni ja kuulasin
pärast külma kõhuga õppealajuhataja loengut teemal
pilli- ja laululoo mittesobivusest hommikuvõimlemiseks. Kuigi
demonstreerisin kükkides ja lauldes, et selle loo järgi on
võimalik võimelda küll...Mõni hetk hiljem kohtasin
kooli koridoris meie legendaarset venelannast vene keele õpetajat, kes
vastupidi kiitis mind taevani erakordselt prekrasnoje hommikvõimlemise
eest...
10. klassis vedasime koolivend
Kalmeriga 10 rubla peale kihla, et too ajab end klassi pulmadeks kiilaks.
Pagan, ajaski, võites nii märkimisväärse rahasumma kui
kõigi klassi plikade meelitava tähelepanu. 11. klassis otsustas
Kalmer oma soenguga eksperimenteerimist jätkata. Nüüd juba omal
initsiatiivil. Et kiilaspäisus oli juba läbitud etapp, siis
nüüd jättis ta pealaele punkarite eeskujul juuksetriibu.
Juuksurist väljudes sattus Kalmer aga uksel kokku oma õpetajast
emaga. Too oli poja šokeerivast välimusest tõsiselt
häiritud: “Ei noh, teised lähevad ikka targemaks, sina, Kalmer,
lähed aina lollimaks!”
Ühe Viljandi
kooli abiturientidel tuli mõte oma eesti keele ja kirjanduse
õpetajat ehmatada. Lüürilist ja heatahtlikku
veteranõpetajat, kes nägi välja nagu Lydia Koidula. Paar
aastat varem oli sama klass näinud, kuidas saksa keele õpetaja
klassis hiirt nähes imelikku häält tehes tooli peale hüppab
– nii võeti kirjandustundi kaasa kass.
Õpetaja
rääkis hingestatult vist arbujate luulest. Klass vaatas tahvli ees
tegutsevat kassi. Lõpuks hakati naerma.
Õpetaja
pööras ringi, endal ikka August Sanga luulekogu käes, ja
ütles ülirahulikult ainult ühe lause:
“Näe, ka kiisu on klassi tulnud!”
Seepeale
jõudis jutt Kersti Merilaasini.