Pedigree uus plaat valmis isiklikus stuudios
Ansambel Pedigree on valmis saanud uue heliplaadi “Skeletal”.
Album on haruldaselt pikk, lausa kliiniliselt detailirohke ning müristades
küll kindlas industrial-rock’i vaos, žanrilistelt sugemetelt ja ka
meeleoludelt väga mitmekesine. Paar sõna uuest plaadist poetab
Pedigree juhtfiguur, laulja ja kitarrist Holden “Bonne” Laamann
(fotol vasakult esimene).
Näib, et olete uue plaadiga
eriti pühendunult tööd teinud. Kaua keskmiselt ühe loo
valmimisega aega läheb?
Väga raske vastata. Nii
ja naa. Plaadil on lugusid, mis on tulnud ühe õhtuga ja salvestatud
esimese take’iga, kuid on ka kuudeks poolikuks jäänd
träkke, mis vahepeal lausa meelest läinud, siis aga üles leitud
ja vägagi elule puhutud.
Mis oli viimase plaadi
salvestamisel teistmoodi kui varasemate tegemisel?
Esiteks
see, et salvestasime kogu värgi täitsa enda stuudios. Stuudio
valmiski paar aastat tagasi, kui “Skeletali” sessionid algasid.
Võrreldes eelmisega (“Growing Apart”), on jälle pildis
tagasi rohkem spontaansust ja eksperimenteerimist, ilmselt tingituna sellest,
et “oma tuba oma luba”. Kindlasti väärib mainimist fakt,
et päris palju on kuulda nn päris trumme. Jaagupi panus oma eriti hea
mänguoskusega on kindlasti kiiduväärt. Kogu pilt on kirjum ja
orgaanilisem.
Areenis plaati arvustav Mart Kuldkepp esitab
muuhulgas kahtlustuse, et ehk olete õppinud midagi
No-Big-Silence’ilt. Kas olete?
Selles mõttes
võib-olla küll, et Taff (Pedigree kitarrist, elektroonik ja albumi
miksija – Toim.) ja Kristo Kotkas (NBSi kitarrist, klahvpillimängija
ja produtsent – Toim.) on ju mõlemad stuudiomaniakid, heas
mõttes, ning nad on alati neil teemadel kontaktis olnud, konsulteerinud,
arutanud jne. Et kui tõesti, siis ainult selles tehnilises
mõttes. Muusikalises kontekstis oleme alati olnud suht öö ja
päev.
Kuuldavasti on plaadil globaalseid teemasid
– millised globaalsed punktid sul ja Pedigreel hingel on?
Nagu alati, mu laulusõnad on väga metafoorsel tasandil.
Konkreetsetest faktidest olen alati eemale hoidnud. Me pole mingi manifest-
või propagandabänd, kindlasti mitte. Kui nüüd
püüda seda globaalset värki seletada, siis kas või plaadi
nime üks tähendusi on suhteliselt kuivaks tõmmatud ressursid
ning skeletseks õgitud planeet Maa. Plaadi vahelehel on
lüürika ilusti trükitud, nii et igaüks võib leida
sealt oma tõlgenduse. Eelistan abstraktseks jääda.
Pedigree muusika on kui utoopia miskisugusest kurjast
übertehnoloogilisest maailmast. Tänapäeval on tehnoloogia
väga sügaval inimese argises olmes ja käitumises. On see hea
või halb?
Pigem on see hea. Ehk siis põnev ja
kasulik. Sest selle tehnokurjuse kohalolek meis ja meie ümber on
“paratamatus”, ja parem on omada mingeidki ühiseid
läbivaid jooni skeletsete tehnorobotitega meie sees.