1980. aasta suvi oli Tallinnas väga vaikne: toimus olümpiaregatt, kuhu keegi ei tulnud. Hotellid olid tühjad, „kahtlane element” linnast välja saadetud ja tänavatel luusisid ringi igaks juhuks meile veetud võõrmilitsionäärid, kes kohalikke olusid ei tundnud.

Kuid see suvi polnud mitte üksnes olümpia-, vaid ka Propelleri suvi. Meil oli peaaegu igal nädalavahetusel mäng ja sageli olime kutsutud kõikvõimalikele EÜE üritustele. Ühel pühapäevasel päeval mingilt selliselt saabudes otsustasime neljakesi – ­Peeter Malkov, Ain Varts, Riho Sibul ja mina – astuda läbi Kuku klubist, et natuke nii-öelda asja arutada.