Uus hullus: ortoreksia ehk liiga tervislik toitumine
Noarootsi pealinna Pürksi servas elab ökopagulane ja
gastronoomiline teisitimõtleja Anatol Sügis (75).
Seitsmekümnendatel, umbes 40aastasena, otsustas toonane
Tehnikaülikooli (tollal TPI) teadur – tema ehitatud on paljud
seadmed nn Lippmaa instituudis – muuta oma
söömisharjumusi, põhjuseks tervis ja ülekaal.
Oma ekstreemtoitumissüsteemist andis ta viis aastat tagasi
välja vormilt tagasihoidliku, kuid sisult võimsa teose “Edasi
tagasi loomlikule (“loomlik” tuleb sõnast
loomalik, loomulik ja loominguline – toim.) toidule”, millest
allakirjutanul oli au saada 365. signeeritud eksemplari omanikuks.
Anatol Sügisel on andunud (ja üha laienev)
fänniklubi, kes käib tema elutarkusi kõrva taha panemas.
Külainimesed kutsuvad seda maltsakooliks.
Iga jalatäis
maad tema hiiglaslikus rohtunud aias annab toitu, sest Anatol ei jäta
kasutamata ühtegi taimeosa. Sest maatükk tahab ikka ühepalju
harimist, väetamist, kastmist-rohimist! Võtame näiteks
maapirni, mille ilusaid kollaseid õisi ta kuivatab, lehti paneb purki
ning kartuli moodi juurikad lähevad potti.
Anatol ütleb,
et selle taime lehtede ja õite maitse nõuab mõningast
harjumist. Miks meile maitsevad porgandid, aga porgandipealsed mitte?
Miks nopime põõsast marju, aga krõmpsuvaid lehti mitte?
Miks meie keedupotti ei satu võilill, pargiroos ja malts? See on puhas
raiskamine, sest ühtki ratsionaalset põhjendust vahetegemiseks
pole.
Teeme aias kiire ringkäigu, nopime mõne ploomi,
tikri ning alõtša ning suundume rehetarre lunch’ile.
Rõõsade jõuluvanapõskedega Anatol
Sügis nimetab meie, tavainimeste söömisharjumusi
“ajuinvaliidseks toiduvalikuks”: “Sööme väga
arulagedalt: kartulit-sousti, palju rasva. Alzheimeri tõve hulka saaks
vähendada, kui margariini ja liha söömine
lõpetada.”
Ja mispoolest on sousti-kartuli
söömine normaalsem kui krõbistada karuohakaid ja
tammetõrusid?
Mida teie
sööte?
Suvel söön rohtu, talvel heina.
Kusjuures puulehed on kaks korda toitvamad kui rohttaimed.
Milliste puude lehti tarbite?
Neid,
mis pole kibedad. Toidutaimed ei tohi sisaldada tugevaid toimeaineid.
Näiteks kaseleht on võrdlemisi vänge. Paremad on vaher,
jalakas, künnapuu ja sarapuu. Marjapõõsad kõlbavad
samuti. Lammas ka ei ela pelgalt heinaga talve üle, aga kui talle vihta
juurde anda, siis elab ilusti.
Miks peaks inimene
lamba moodi toituma?
Puulehtedest saab head valku.
Kaunviljade valk pole nii täisväärtuslik. Teed kümme
sarapuuvihta – ja ongi talveks roheline olemas!
Te
liha üldse ei söö?
Linnu ja looma liha on
n-ö kaua kasvanud valk, inimesele pole seda vaja. Kui külas
pakutakse, siis võin viisakusest ka süüa.
Vahel
naabrinaine kostitab mind “tuttava lehma” piimaga. Võtan
lonksukese nii koloriidi mõttes, toiduks teda tarvis pole.
Millest teie toidupüramiid koosneb?
Lähtun sellest, et terve taim on söödav. Söön
universaaltoitu, milles on kolm komponenti: juurvili, roheline leht (talvel
lehehelbed) ja teravili. Kui valku on rohkem vaja, siis söön
kaunvilja. Leiba pole vaja, sest puder annab teraviljanormi sama hästi
kätte.
Meile serveeritav menüü on selline:
ühepajatoit (juurikad – lehed-õied – seemned).
Põldohakasalat õunast, porgandist, kurgist,
kabatšokist: “Ohakas on väga hea toiduaine, vanad eestlased
sõid põldohaka varsi, kui nälg käes oli.”
Ohakatele võib peale valada rafineerimata rapsiõli.
Remulaad – maitsestatud rapsipasta, milles on naati, maltsa,
nõgest, porgandit, sellerit jne. Peale roheline sibul, mesiputk ja
aedmajoraan. Parajalt hapu, soolane, vürtsikas. Magustoiduks on halvaa
(pähklid, mesi, tammetõrud, kaer jne) – ikka Anatoli enda
tehtud.
Kui on selline tunne, et täna tahaks
midagi head, mida võtate?
Peotäie marju
vast.
Alkoholi pruugite?
Nii
koloriidi mõttes ainult.
Rookatuse räästa
alla kinnitatud valjuhääldist kaigub Neeme Raua reportaaž New Yorgi
põletavast päevaprobleemist, magusamaksu kehtestamisest, mis aitaks
võidelda ameeriklaste rasvumisega.
Millal
te viimati kommi sõite?
Komm on kõrvetatud
suhkur, sel on nii ebameeldiv maitse. Tordi suhtes olen tolerantne, aga parem
on taimse toiduga harjunud organismi mitte saastada.
Mis teie lemmiktoit on?
Ei oska nii öelda... Mis on
vajalikud, need ka meeldivad. Juurviljadest meeldib maapirn, teraviljadest
spelta, kaunviljadest lääts. Rohelistest lehtedest meeldib malva
– muskuskassinaeris. See on asi, millel pole erilist maitset, aga on
soolebakteritele vajalik.
Anatol kargab taburetilt ja
tõmbab näidiseks trepi kõrvalt peotäie
muskuskassinaerist.
Kuidas see siis maitseb, kui
sel pole maitset?
Lihal pole ka maitset! On ju
võimalus maitsestada.
Kas mõni on
öelnud, et selline toitumisviis on ebanormaalne?
Ei julge keegi öelda, sest minu süsteemis on raudne loogika.
Millal võiks seda ortoreksiaks
nimetada?
Siis, kui toidule kulub liiga palju aega. Aga mul
ei kulu – ma käin üks kord aastas poes, et osta soola-pipart.
Kuna ma kulutan toidule kümme korda vähem raha, siis on mul
leivateenimiseks tarvis kulutada ka kümme korda vähem aega. Ja ma
olen paremini elanud, sest ma olen HEAD toitu söönud.
Ravimtaimi vajate?
Toit on ravim ja
vastupidi. Siiani pole vajadust ravimitööstuse nuumamiseks
tekkinud.
Teil on oma aed nii maal kui ka linnas. Aga
mida te Lasnamäe inimesele – betoonkarplastele, nagu te
nimetate – soovitate?
Kuivatatud rohelist on
igaühel jõukohane kodus hoida. Aedvilja hoidmiseks on, jah, keldrit
vaja, betoonkarplane ütleb, et tal on nurgas LCD-telekas, sinna
kõrvale viljakott ei sobi.
Anatoli ökopagulus
ja tumeroheline elustiil väljenduvad selleski, et tema eluviisi
juures ei teki üldse prügi, isegi kirjaklambri jagu mitte.
Mõni aasta tagasi püüti tema Nõmme
eramule prügiveolepingut kaela määrida, kuid Anatol
võitles välja õiguse elada ilma tarbetu
prügikontenerita.
“Me peame sundkorras prügi
tekitama! Prügimajandust toidavad müüdid; aga kui palju
kulutavad suured prügiautod diislit jms. Sa põletad pliidi all puid
ja paned natuke plastikaatkotte sekka – midagi halba sellest ei
juhtu. Põhiline prügi on pakendid, aga mul ei ole
neid! Kui teised peavad tõestama, et nad ei ole kaamelid, siis
minul on vastupidi: ma pean
tõestama, et ma olen kaamel,” kihistab hr Sügis.
Nagu nuimikseriga purustab ta ka toidumüüte: “Suhkrut ei ole
moosidesse säilitamiseks vaja, samuti pole oluline jahe hoiukoht. 80
kraadi juures kuumutamine tapab kõik mikroobid, ja purk tuleb
hermeetiliselt sulgeda. Suhkur on ainult maitse pärast. Nõude
kuumutamine praeahjus on mõttetu. Suhkrut pole moosile peaaegu vajagi,
mina panen 50 grammi kilo kohta.”
Miks siis
pannakse nii palju suhkrut?
Ei tea! Mingid kanaajudega
naised kirjutavad kokaraamatuid, sellepärast. Mis toidusse puutub, siis
elame müütide rägastikus.
Teraviljakilo tuttava
taluniku juures maksab paar krooni, aga poes maksab leivapäts
paarkümmend krooni – raiskamine. See raha, mis kulub
toiduainetööstuse toetamiseks, jääb mul alles.
Toiduainetööstus on Anatoli vaenlane number üks.
Õigemini paistab teda ärritavat see, kuidas
töösturid lollide rahvahulkadega
manipuleerivad. “Võtame nn tervisemunad, mis on poes
tunduvalt kallimad: kanadele söödetakse linaõli, millest 10
protsenti jõuab ka munadesse. Sõna otseses mõttes
toodetakse väärtuslikust toiduainest kanasitta!”
Vaenlane number kaks on fitness-tööstus: “Kogu see
mõistatamine ja sehkendamine punktide-kalorite ümber on tühi
töö ja vaimu närimine!”
Pluusihõlmade
lehvides väntab Anatol jalgrattal mööda külavaheteed
kaugusse. Murran tee äärest paar sarapuuoksa.
Mis on ortoreksia?
- Kui anoreksia on õpitud isupuudus ja buliimia kontrollimatu õgimise “tasakaalustamine” sundusliku oksendamisega, siis ortorektik tahab end tunda lihtsalt puhta, tervisliku ja naturaalsena. Ja ta peab sõpradele-sugulastele alailma loenguid õigest toitumisest ja kahjulikest toiduainetest.
- Ortorektikud usuvad, et säilitusained on kahjulikud, tööstuslikult toodetud toit on kunstlik ja mahetoit on tingimata parem.
- Kuigi söömishäiretega tegelevate psühhiaatrite aur läheb anorektikute-buliimikute ravile, on juba kümmekond aastat kliinikutes tegeldud ka ortorektikutega.
- Eesti üks parimaid söömishäirete arste, Anu Järv Tartu Ülikooli Kliinikumist ütleb, et seni pole ortoreksiat veel veidruste lahtrist haiguste lahtrisse kantud: “Kuna tegemist on ülekaalukate mõtetega, siis häire on see küll. Häire, mis käib elustiili alla.” Mitmesugused äärmuslikud dieedid on otsetee ortoreksiani. Väidetavalt esineb ortorektikute hulgas mehi rohkem kui naisi.
- Termini “ortoreksia” võttis kasutusele Ameerika arst Steven Bratman 1997. aastal. Tema sulest on ilmunud menuk “Health Food Junkies” (“Tervisliku toidu sõltlased”).
- Tuleb sõnadest orthos – õige ja orexis – isu.
Ortorektiku tuvastamiseks võib esitada testküsimusi: kas te hoolite rohkem toidu toimest kui naudingust? Kas teie toitumisharjumus eraldab teid sotsiaalses plaanis teistest?