Kuidas Savisaar vene valijatele südamesse poeb

Viis vaala, millel püsib Keskerakonna populaarsus vene valijate seas.

1. Anna vajalikud uudised vajalikus keeles!

Nagu ütleb piibel: alguses oli sõna. Ja see sõna oli “televisioon”. 2009. aasta 19. jaanuari (esmaspäeva) õhtul jälgis turu-uuringute firma TNS Emor andmeil 20 protsenti kõikidest Eesti televaatajatest Esimeselt Balti Kanalilt (PBK) “Eesti uudiseid”. Selle programmi vaatajate arv oli 138 910, vaadatavuse tippajal ulatus auditoorium umbes 150 000 inimeseni, möödudes nii kommertskanalist TV3 kui ETVst.

PBK žanriline struktuur koosneb infoprogrammidest, teleseriaalidest, jutusaadetest, telemängudest, mängu- ja dokumentaalfilmidest, spordisündmuste ülekannetest – peamiselt Venemaal toodetust. Õhtul aga, kohe pärast Vene uudiseid, stardivad “Eesti uudised”, kohalik toodang.

Igal õhtul – nagu rohuvõtmine – edastatakse populaarsel telekanalil kõige magusamal kellaajal vajalikke uudiseid vajalikus keeles. Valik on standardne: paar negatiivset uudist riigis valitsevast olukorrast, paar positiivset uudist linnas valitsevast olukorrast ja veel ühte-teist kultuuri- ja spordivallast. Näiteks 4. septembri 2009 uudistevalik nägi välja niisugune.

• Eesti ettevõtete kasum vähenes kaks korda.

• Töötukassa eelarve puudujääk – üks miljard krooni.

• Raekoja konkursile laekunud makettide näitus.

• Pidustused Kristiine linnaosas.

• Rahvusooper avab hooaja ja veel paar uudist.

PBK ajakirjanik lubab uudistes endale selliseid fraase nagu “paljude riikide majandused hakkavad elavnema. Kuid meie maale ei ole häid uudiseid niipea oodata. Parempoolne koalitsioon tegeleb ju vaid eelarveaukude lappimisega.”

Kommenteerijate hulgas astub sageli üles ka Edgar Savisaar ise. Kui mitte tema, siis Deniss Boroditš. Kui mitte Boroditš, siis Mihhail Korb. Kui mitte Korb, siis Toomas Vitsut.

2. Kordamine on tarkuse ema!

Hommiku saabudes korratakse saate “Eesti uudised” teatavaid teemasid programmis “Tere hommikust, Tallinn”. 2008. aastal andis Tallinna pressiteenistus teada, et telekanali uudised valmistab kanal ise, kuid uudised Tallinna kohta valmivad linna kulul. Linnainfo ettevalmistuse ja eetrisseandmise – s.t saate “Tere hommikust, Tallinn!” – maksab kinni pealinn. 2008. aastal läksid “Tere hommikust” saated linnakassale maksma üle 3,5 miljoni krooni.

Pühapäeviti, veidi enne kella 12 edastatakse kõige olulisemaid pealinna nädalauudiseid veel korra.

Tänavu käivitus PBKs veel üks projekt nimetusega “Vene küsimus”. Elav jutusaade vene vaataja jaoks aktuaalsetel teemadel. Sarja esimeses saates oli neljast eksperdist kaks K-erakonna rohelist värvi varjundiga: “Pealinna” peatoimetaja Jana Toom ja Narva Linnavolikogu esimees Mihhail Stalnuhhin. Saate režissöör aga on pealinna uudiste saatejuht.

3. Jaga venelaste asja!

19. veebruaril 2009 esines Tallinna Linnahallis Eurovisioni võitnud Vene superstaar Dima Bilan. Ta esitles oma uut kontserdiprogrammi “Reeglite vastu”.

Kontserdi ajal teatas Bilan tervele linnahallile, et Edgar Savisaar on tema suur sõber, ning lisas, et “Edgar – see on sügava hingega inimene”.

Mõni tund enne kontserti kohtus Bilan Tallinna meeriga Kadriorus, Poska majamuuseumis suletud uste taga.

Täpselt aasta enne seda kohtumist teatas Savisaar kohalikule pressile: “Ma ei hakka keerutama: ma ei kuulu Bilani fännide hulka. Mulle on lähedasem [Jossif] Kobzoni(!) looming, kuid kui ma avastasin, et peaaegu igaüks minu tuttavate ringkonnast suudab laulda “midagi Bilanilt”, mõistsin, et on aeg silmaringi laiendada.”

Ta laiendaski. Kusjuures mitte üksnes muusika-alast. 8. märtsil 2009 ilmus venelaste (ja sealhulgas Eesti venelaste) kõige populaarsemas internetisuhtluse võrgus www.odnoklassniki.ru Tallinna linnapea naistepäevaõnnitlus.

See ei olnud lihtsalt niisama tabamus kümnesse. Sellega lõi Savisaar kaks kärbest ühe hoobiga.

Esiteks näitab odnoklassniki kaudu suhtlemine, et ta “jagab meie asja”.

Teiseks on naistepäeva tähistamine paljude jaoks püha asi, kuigi tegemist ei ole riigipühaga. Ühesõnaga: “Ta pühitseb seda koos meiega!”

Enamgi veel. Tegemist ei olnud lihtsalt niisama tervitamisega, vaid ta edastas “interneti-kaardi aluse”, mis tähendab, et seda kaarti oli võimalik lähedastele naisterahvastele juba omaenda õnnitlusena edasi saata. Kusjuures teenus “kaart linnapealt” võimaldas valida, milliste lilledega Savisaar kaardil seisab. Kas näiteks roosiga hammaste vahel või tulbikimbuga.

Tänavu ilmus tsentristide kodulehele ja taas ka “klassikaaslaste” omale mäng, mille mõte on ametis olevate ministrite pihta saapa loopimine. Ka saabaste osas on võimalik valida. Et oleks huvitav, saab mänguga ka punkte kogude.

4. Tunne venelaste meeleolusid!

Viimasel ajal on arutelust Keskerakonna loosungite üle jäänud k&o tild e;rvale vaid väga laisad inimesed. Plakatitele kirjutatu on tähtis, kuid veelgi tähtsam on, kes neid plakateid loeb ja mida ta sealt välja loeb.

Pruukis vaid Lasnamäele ilmuda “No pasaran!”, kui Eesti ajakirjanduses hakkasid ilmuma tõlgendused, kirjutatu tõlkimine ja arutlused selle üle, kas ikka oli õigesti kirjutatud ja millal seda ajaloos kasutati.

Tegelikult on oluline, kuidas mõistavad seda loosungit need, kellele see on suunatud. Keskmise vene ­valija jaoks tähistab see loosung ehtsat antifašistliku liikumise sümbolit.

Selgituseks olgu öeldud, et vene keeles levis see slõugan pärast seda, kui seda oli kasutanud Dolores Ibárruri (Hispaania kommunistide juht, üks Hispaania ja rahvusvahelise töölisliikumise eredamaid tegelasi) Hispaania kodusõja ajal (1936–1939).

Praegu kasutavad paljud venelased väljendit “No pasaran!” optimistliku “Nägemiseni!” asemel.

Või võtame Kalle Klandorfi loosungi “Valid Reformierakonna – ei saa trääsagi”. Kõlab jõhkralt, kuid on öeldud keskmise vene valija jaoks väga arusaadavalt. Tema slängis. Pealegi meenutab ükskõik milline reformistide ja Andrus Ansipi mainimine (aga seda enam niisugune ere vastandamine) keskmisele vene valijale pronksiöö sündmusi, see aga sunnib teda minema valimisurni juurde ja protestima nende vastu veel kord.

Ja lõpuks on keskerakondlikul lausel “Kes siis veel!” täiesti reaalne venekeelne jätk “... kui mitte meie”. Ja muide, sugugi mitte selles tähenduses, et “keda siis veel valida kui mitte Keskerakonda”, vaid pigem nii: “Me peame toime tulema. Kes siis veel, kui mitte meie? Kes veel, kui mitte mina?! Kes veel, kui mitte sina?!”

5. Tea, millised tähed näitavad venelastele teed!

Näitleja Eduard Toman astus Keskerakonda. Ksenija Balta hüppas tsentristide juurde. Vanilla Ninja laulab nende laule. Vehkleja Irina Embrich võitleb nende eest. Eduard Korotin tantsib nende muusika järgi. Braavo, milline koosseis!

Ah, need “tähed”. See on üks neist kohtadest, kus kõigesöömisest võib mürgituse saada. Eespool loetletutega on raske läbi kukkuda. Kuid Keskerakonna teised tähed, kes ajavad plakatitel aktiivselt käsi laiali, ei leia isegi vene publiku hulgas poolehoidu.

Ja lõpetuseks tuleb tunnistada, et kui nende ridade autor (kes ei kuulu ühtegi parteisse!) elaks ja liiguks üksnes Eesti venekeelses ruumis, oleks tal igasuguse kahtluseta tekkinud mulje, et Eestis on ainult üks eristuv partei. Kõik ülejäänud aga on vaenlased.

Vastuseks sageli kõlavale küsimusele, miks on Savisaar venelaste seas nii populaarne, võiks linnavalitsus anda vabalt välja järjekordse brošüüri pealkirjaga “Metoodiline juhend tööks venekeelse valijaskonnaga”. Materjali neil igatahes jätkuks.