Tõnno Vähk riskis liiga palju
Mullu kevadel tutvustas menusaade “Pealtnägija” rahulolust
säravat eestlast, kes tegi teoks paljude seiklushimuliste poisikeste
unistuse – ta elas kolm nädalat Vaikse ookeani asustamata
atollil.
Noorhärra ei peesitanud seal, vaid istus Eesti parima
raadioamatöörina 16–20 tundi päevas saarele
püstitatud raadiosõlmes ja suhtles muu maailmaga.
See
mees oli Tõnno Vähk (32), kes elab Merivälja teel asuvas
kortermajas, on lõpetanud Riias asuva Stockholmi Kõrgema
Majanduskooli ja juhib argipäeviti Eesti esimest riskikapitalifondi GILD
Arbitrage.
Tegemist on (oli) bisnisega, kuhu väikesel inimesel
polnud asja, sest minimaalne investeering oli 10 000 eurot.
Kohalikud “siniverelised” – Tiina Mõis, Tõnis
Palts, Marcel Vichmann ja paljud teised – tõid oma
säästud rõõmuga GILDi kätte, sest sealseil
lipsustatud härradel oli väärtpaberivõlurite maine.
Raha voolas fondi koguni nii palju, et mullu suvel palus Tõnno
Vähk investoritel suuremate summade mahutamise korral aegsasti ette
teatada, sest “pidime juba mitmele hilisele soovijale eitavalt
vastama”.
Kuni üleilmne finantskrahh selle klantspildi
purustas.
Möödunud nädalal pidas GILD fondi
võlausaldajatega Radissoni hotellis nõu. Kui
Äripäeva ajakirjanik pärast kommentaare küsis, keeldus
üldiselt lahke ja otsekohese jutuga Vähk neid andmast. Ka saalist
väljunud mornide nägudega võlausaldajad hoidsid oma suud
kinni.
Sel neljapäeval selgub, kas võlausaldajad
nõustuvad laenud võlakirjadeks ümber konverteerima. Kui ei,
siis võib fond lõpetamisele minna ja jõukad investorid
jäävad väga suurtest summadest ilma.
Väljamaksed
peatas fond juba mullu novembris. Sinna pandud raha on sellest ajast saadik
ainult sulanud. Mullu viimases kvartalis kukkus fondiosaku
puhasväärtus 473 kroonilt 242 kroonini ehk kaks korda.
Ekspress ei tea, palju sellest praeguseks järele on jäänud.
Kas GILDi “võlurid” seda isegi teavad?
Mitmed
investeeringud olid selgelt liiga riskantsed ja hämarad. Näiteks kui
fond andis raha varem GILDis töötanud Alo Lillepea
kinnisvaraäri tarbeks, siis jaotati summad mitme firma ja riigi (Eesti,
Läti, Bulgaaria) vahel, mis lubas rääkida riskide jagamisest.
“Tõnno on lihtsalt laps. Derivaatidega mänginud pankur, kelle
sõbrad lubasid kinnisvarast 30 protsenti intresse maksta,” leidis
üks pettunud investor tookord.
Klientide suurem mass ei teadnud
toimuvast midagi. “Eriti head ja loodetavasti ka peagi osaliselt
realiseeruvat potentsiaali näeme Armeenia
kaevandusinvesteeringutes,” meelitas Vähk investoreid veel aasta
tagasi. GILD lootis osaluse kullakaevandustes müüa hiljemalt
tänavu märtsiks, aga ägiseb selle otsas seniajani. Suvel
hoiatasid audiitorid, et pole kindel, kui palju kulda neis kaevandustes
üleüldse leidub.
“Me pole püssi
põõsasse visanud. Töötame investeeringutega
edasi,” korrutab Vähk.
Üks oluline argument
töötab tema kaitseks. Arbitrage on riskikapitali fond, rõhuga
sõnal risk. Kõik prominentidest kunded pidid andma allkirja, et
nad on professionaalsed investorid, kes mõistavad riski olemust.
Majandusbuumi ajal tundus, et ainus “risk” on oodatust
suurem kasum. Tegelikult esines algusest peale võimalus, et suur osa
rahast võib kaotsi minna.
Aga seda ei taha fondi
jõukad investorid tunnistada. Neid huvitab raha
tagasisaamine. Nende jaoks pole Tõnno Vähk enam ammu mingi
ingel.