CIA arstid tegid demo raatia nimel inimkatseid
Luure Keskagentuur otsib häid arste. Umbes selline kuulutus ilmus viis
aastat tagasi Ameerika Ühendriikide olulisima meditsiiniajakirja
Journal of the American Medical Association reklaamikülgedel. Luurajad
andsid teada, et nad otsivad erialainimesi, kes suudaks anda välismaiste
poliitikute ning rahvusvaheliste terroristide tervisliku seisundi
“meditsiinilist analüüsi”.
Inimeste
käitumist mõjutab oluliselt nende tervislik seisund.
Järelikult võiks läbirääkimiste laua taga istujale
olla abiks teadmine, millised füüsilised ja psüühilised
vaevused on isikul, kes istub tema vastas. Või ka seksuaalsed
eripärad, nagu luurajate heaks töötanud psühholoog
anonüümsust hoides viis aastat tagasi Ameerika ajakirjandusele
rääkis.
Luure Keskagentuuri majas nimetatakse vastavat
osakonda omade vahel VIP-Med-grupiks.
Valget arstikitlit kandvate
luureanalüütikute “patsientidena” nimetati mitmeid
kurikuulsaid isikuid. Endine Iraagi diktaator Saddam Hussein muidugi.
Ootuspäraselt Kuuba tegev(?)diktaator Fidel Castro. Jugoslaavia
liider Slobodan Miloševi?. Rääkimata esiterrorist Osama bin
Ladenist. Viimase puhul näiteks jõuti diagnoosini, et kuuldused
tema neerupuudulikkusest ja dialüüsi vajadusest on ilmselt
liialdatud, küll aga võib mees olla hädas neerukividest
põhjustatud valuhoogudega. Lisaks südame laienemine ja
krooniliselt madal vererõhk. Ja veel kaks puuduvat varvast, mis ta
kaotas Afganistanis võitluses NSV Liidu vägedega.
Kuidas
diagnoositakse olukorras, kui patsienti ei saa katsuda ega kuulata, see
jääb ilmselt nii arsti- kui ka luuresaladusega kaetuks.
Luures töötavate arstide ajalugu ulatub Külma
sõja aegadesse. Ühe huvitava episoodina teatakse, et CIA hankis
isegi nõukogude kompartei peasekretäri Nikita
Hruštšovi uriini. Võib-olla oli sellesse kätketud
info dešifreerimisest abi kunagise Kariibi kriisi lahendamisel.
CIA doktorid hoiavad silma peal ka sõbralike riikide poliitikute
tervisel. Poliitiliste prognooside tegemisel peab teadma, kui palju on
elupäevi antud ühele või teisele võtmeisikule.
Küllap pole üllatav, et maailma poliitikud on hädas
südameprobleemidega. Aastatel 1970–1999 diagnoosisid CIA arstid 115
maailma tipp-poliitikul probleeme pärgarteriga.
Hippokratese
vande ühitamine oma maa julgeoleku tagamisega on ülaltoodud juhtumite
valguses ilmselt kiiduväärne. Ent luure ja meditsiini kattumisel
võidakse ületada teatud moraalne piir. 3. septembril teatas
Briti ajaleht Guardian CIA arstidest, kes jälgisid terrorismis
kahtlustatavate küsitlemisel ülekuulatavate organismi seisundit.
Tegemist polnud aga tavaliste ülekuulamistega, vaid piinamisega.
Terroriste, kes peideti Kuubal asuvasse Guantanamo laagrisse,
Bagdadi kurikuulsasse vanglasse Abu Ghraibi või saadeti kuhugi
Ida-Euroopa sõberriikide sõjaväebaasidesse, kuulati üle
üpris karmilt.
Valik meetodeid. Ülekuulatav aheldatakse
seisvas asendis seina külge ja hoitakse niimoodi kuni kaks
ööpäeva. Ta võidakse heita riieteta külma kongi,
kusjuures keha valatakse regulaarselt üle külma veega.
Ülekuulataval ei lasta pikka aega uinuda; ta raputatakse tukkuma
jäämisel üles, tema kong täidetakse valju müraga
– ühes Afganistani vanglas kasutati selleks räppmuusik Eminemi
albumit “Slim Shady”, Guantanamos olla rakendatud
heavy-metal-bändi Metallica loomingut.
Vang võidakse
toppida kitsasse kasti, kus ta
peab viibima pikemat aega. Vang paisatakse vastu seina, olles kaela murdmise
vältimiseks selle eelnevalt pannud tugilahasesse.
Enim
räägitud meetod on uppumise simuleerimine. Selilipandud vangi
nägu kaetakse mitmekordse riidekihiga ja sellele valatakse vett.
CIA spetsialistid, kes on seda enda peal järele proovinud, väidavad
inimese vastupanuvõimeks keskmiselt 14 sekundit. Al Qaeda üks
vintskemaid liikmeid Khalid Sheik Mohammed (New Yorgi terrorirünnaku
väidetav arhitekt) hämmastas ülekuulajaid, sest suutis vastu
panna kaks ja pool minutit. Aga siis ladus temagi kogu tõe välja.
Just uppumise simulatsiooni jälgimises ongi Guardiani
artiklis luurearste süüdistatud, sest vangidele pandi külge
seade, millega mõõdetakse hapnikutaset veres. Artiklis on toodud
ka viide Rahvusvahelisele Punasele ristile, kelle valduses on “top
secret” dokument, milles kirjeldatakse CIA meedikute kohustusi.
Hästi lühidalt öeldes peavad arstid jälgima vangidele
tekitatava füüsilise ja psüühilise stressi taset. Doseerida
tuleb täpselt nii palju, et ta ära ei sure ega lähe hulluks.
Kui selline piiride kompamine on nimetatav inimkatseteks, siis on asi
tõesti vastuolus 1947. aasta Nürnbergi koodeksiga. Nimetatud
koodeks võeti vastu sõjakurjategijate üle peetud tribunali
tulemusena.
Selles on kümme punkti ning juba kahe esimese
lugemisest piisab CIA arstide üle otsuse langetamiseks: esimese punkti
kohaselt peab eksperiment toimuma katsejänese vabal tahtel, punkt kaks
ütleb, et eesmärgiks peab olema ühiskonna hüvangut
soodustavate andmete saamine, mis on kättesaamatud muude meetoditega ning
ei ole juhuslikud või tarbetud (viimaste sõnade tähendusest
arusaamiseks tuletagem meelde, et SS-arstid lõikusid oma ohvreid
katse-eksituse meetodil).
Kummalisel kombel annab koodeksi 2. punkt
CIA ülekuulamispraktika kaitsjatele teatud argumendid. Mitte
meditsiinilised, vaid julgeolekulised. Sest mis on “andmed ühiskonna
hüvanguks”?
Ühendriikide endine asepresident
Dick Cheney on karmide ülekuulamismeetodite õigustamise
võtnud oma südameasjaks. Cheney kohaselt tehti seda Ameerika
julgeoleku tagamiseks. Cheney ei kiida heaks praeguse administratsiooni samme
piinamise lõpetamiseks ning asjaosaliste karistamiseks. Tema arvates
võib see viia selleni, et luureametnike söakus väheneb. Cheney
arvates peab agressiivseid meetodeid viljelevaid ametnikke tänama, et
Ühendriike pole viimase kaheksa aasta kestel tabanud uued
terrorirünnakud.
Piinamist õigustatakse ka ajafaktoriga.
Kui aega on laialt käes, siis võib vangilt vajaliku info välja
meelitada vestluste ja peene psühholoogilise mänguga.
Ent
terrorismivastases sõjas pole alatasa aega.
Aga ka sellele
kõlab vastuväiteid just erialaringkondadest. Ülekuulatavate
piinamine ja hirmutamine võib viia selleni, et enda
päästmiseks hakatakse jumal teab mida kokku luuletama. Siin tuuakse
näitena juhtum al Qaeda sõjalise instruktori Ibn al-Shaykh
al-Libiga, kes tabati 2002. aastal Afganistanis. Pärast
kahenädalast töötlemist pajatas al-Libi oma ülekuulajatele,
kuidas tema mehed käisid Iraagis keemilise relva õppustel. Iraagiga
sõjaliselt arveid õiendada tahtnud George Bushi
administratsioon toetus hiljem nendele andmetele. Aga Iraagist ei
leitud keemilist relva ega suudetud tõendada režiimi sidemeid al
Qaedaga.
Seega ei tulene piinamisest mitte ainult moraalsed, vaid ka
funktsionaalsed probleemid. Põhiline mure on aga, et CIA
ülekuulamismeetodi
te laialdane arutamine on USA-le suhtekorralduslik katastroof. Al Qaeda
propaganda-kassile on taas hiir suhu jooksnud.