Sandor Liive mõistatus
Andrus Ansipi valitsus tahab Eesti Energialt saada tänavu ja
tuleval aastal dividendide ja tulumaksuna kokku 3,4 miljardit krooni.
Samal ajal peaks suurfirma hoidma iga senti, sest lähiaastatel neelab
ainuüksi Narva uute elektriplokkide ehitamine üle kolme korra
rohkem raha.
Eesti Energia juhataja Sandor Liive aga naeratab
laialt ja ütleb usutluses Äripäevale, et “dividendide
väljamaksmine on auasi ja ta oleks nõus kogu kasumi riigi
hüvanguks andma”.
Mida põrgut see veel
tähendab?
Variant 1: pead suu ja säilitad
töökoha!
Kõige esimesena hakkas rahva seas
liikuma versioon, et Liive ei vaielnud valitsusele vastu, sest kartis
kaotada oma magusat töökohta põhipalgaga üle 120 000
krooni kuus.
Liive kiitiski dividendiotsust ja kinnitati seepeale
möödunud nädalal neljapäeval taas ametisse. “Oleme
Sandor Liive ja juhtkonna tööga rahul,” teatas nõukogu
esimees Jüri Käo.
Ma ei usu aga seda versiooni,
sest Liive-suguse ärksa juhi jaoks oleks see liiga madal lend. Ta
pole sedasorti sell, kes direktoritooli nimel valitsuse ees põlvili
laskub ja iga käsku täidab – nagu ka eelmine peadirektor
Gunnar Okk omal ajal.
Variant 2: dividendideks annab raha
riik ise!
See on asjalikum mõte.
Riik
peab avama elektrituru ja eraldama selleks Eesti Energiast
põhivõrgu Elering.
Vastavasisulise ultimaatumi
esitasid soomlased. Muidu ei luba nad ehitada teist merealust elektrikaablit
Estlink 2.
Majandusminister Juhan Parts moodustas suvel Eleringi
eraldamise uurimiseks erikomisjoni, mida juhtis Res Publica endine juht,
kunagine rahandusminister Taavi Veskimägi.
Veskimägi tegi
oma tööd koguni nii suure innuga, et otsustas poliitikast lahkuda.
Temast sai põhivõrgu tegevjuht!
Komisjon leidis, et
riik peaks Eleringi välja ostma hinnaga 2,1 miljardit krooni. See
näib riigile hiigelsuure kulutusena ajal, mil riigieelarve on
sõelapõhjaks lastud nagu mõni venelaste kergetank teise
ilmasõja ajal, kuid ... siin tuleb mängu riigi raamatupidamisele
omane trikk. Põhivõrgu ostmist ei kanta eelarve kuludesse, vaid
see läheb kirja nn finantseerimistehinguna – raha vaid vahetatakse
aktsiate vastu.
Küll aga lähevad riigi tuludesse kirja
dividendid, mida riik elektrifirmast vastu saab. Ehk eelarvedefitsiidiga
võitlev riik on selge võidumees – kulusid ei teki, tulusid
aga küll.
Võitja on ka Eesti Energia, sest ta ei pea
dividendide väljamaksmiseks meeleheitlikult raha hankima, vaid riik toob
selle Eleringi osturahana ise kandikul kohale.
Kuid ka sellel
variandil on häda: ta kõlbab tänavu, kuid riik nõuab
1,3 miljardit krooni dividende ka järgmisel aastal. Firma teenib küll
kasumit, aga ainult sellega ei täida riigi ahnelt laiali aetud
suud.
Variant 3: Vähemalt viiendik Eesti Energiast
müüakse börsil
Eesti Ekspress lisab
veel ühe versiooni Liive enesekindluse kohta – Eesti Energia viiakse
börsile.
See on Liive ammune unistus. Ta tahab teha Eesti
Energiast rahvusliku tšempioni, nagu oli omal ajal Hansapank.
Seni segasid tema plaane poliitilised vastuolud, kuid suve hakul Rahvaliiduga
peetud koalitsioonikõnelustel tõusis Eesti Energia
börsileviimise teema taas üles. Pärast seda kadus ta vaikselt
avalikkuse, aga mitte tegijate jaoks.
Ekspressi teada pole
Reformierakond ega IRL börsileviimise vastu.
Ees
ti Energial on ka olemas head nõuandjad. Näiteks Briti
konsultatsioonifirma Lexicon Partners, kes uuris juba mitu aastat tagasi, mida
peaks Eesti riik oma osalusega peale hakkama. Ja juriidilises vallas on
kindlasti pädev RaidlaRoschieri büroo, kus töötab Eesti
Energia endine peajurist Jaanus Ikla.
Liive ambitsioone arvestades
on võimalik, et aktsiaid hakatakse korraga müüma nii Tallinna
kui Londoni börsidel.
Tallinna börsi reeglite kohaselt
peab firma aktsiatest olema vabalt kaubeldav vähemalt 25 protsenti, kuid
mõnel suuremal ettevõttel – nagu Tallink ja Olympic Casino
– on lubatud ka väiksemat osa, nii 20 protsendi lähedal –
peaasi, et on tagatud väärtpaberite piisav likviidsus.
Tõenäoliselt toimuks börsileminek aktsiakapitali laiendamise
kaudu, sest sel juhul saaks firma ise värsket raha kasutada. Samas pole
välistatud, et ka riik müüb oma tulude turgutamiseks
tükikese talle kuuluvast aktsiapakist.
Ka Eleringi
ost-müük on järjekordne samm börsilemineku suunas.
Erafirmalt oleks põhivõrgu kui ühe olulise osa eraldamine
märksa raskem. Ja samas, kui Eestis tekib tuleval aastal vaba elektriturg,
kerkib veelgi jõulisemalt esile küsimus: miks peab riik endale
hoidma vabaturul tegutsevat ettevõtet?