Kormašovi helge stiil
80aasta juubelinäituse avamisel oli rohkesti õnnitlejaid –
eesti ja vene kultuurirahvast, kunstnikke, ajakirjanikke, muuseumitegelasi,
galeriste, Puškini-seltsi liikmeid ja vanausuliste pärandi
propageerijaid. Kormašovile olid laulma ja mängima tulnud setud. Ta
on veetnud alates 1960. aastatest suved Setumaal ja on enamgi kui setukeste
kultuuri tundja. Ta näeb neis omamoodi kultuuride kokkukasvamise mudelit,
mida kujutab endast ju ta isegi. Ennekõike aga näeb ta neis
inimesi, kelle elu – külakiigel kiikumisest kuni puhkepaigani
kirikaias – allub samadele seadustele nagu kõigil –
tõsi küll, setu värvides. Tema setuteemaliste kompositsioonide
viisik aastaist 1995–98 (üks “Kiige” variant aastast
2007) moodustas näituse karkassi. Need tööd on maalitud meistri
vabadusega, kes võib värvi kastetud pintslit käsitleda
näiliselt täiesti juhuslikult, realiteeti ja tema olemust ometi
täpselt tabades.
Varaseim töö oli
“Ootus” (1989). See kuulub tähelepanuväärsete
tööde gruppi, milles ta on väljendanud inimeste emotsionaalset
seisundit murrangulisel ajal, milliseid on ajaloos olnud palju ja tuleb veelgi.
Need on mõttesügavad tööd, ent mõte ei ole neile
loomulikult otsaette kirjutatud, vaid valatud mitmetähenduslikku
poeetilisse kujundisse, nagu heas kunstis ikka.
Meeldesööbiv on “Ootuse” valgusvoos peaaegu lahustuv
peenike tütarlapsefiguur, kes seisab, käed rippu, tühja
rehealuse mustaval taustal.
Paljude meelest on parim karmi stiili
aegne Kormašov, kesksemaid osalisi 1960. aastate eesti maali uuenemises.
Minugi lemmik oli ta tollal... Kuid minu meelest on ta siiski neid maalijaid,
kes lähevad aastatega üha paremaks – nagu vein, nagu Claude
Monet. Moodi tähtsaks pidavad kunstisõbrad võivad olla
imestunud, et 21. sajandil maalitakse veel maja ja metsa veepeeglis talvel ja
suvel (Ojaperve vaated). Aga miks mitte, kui inspireerivad looduse
lõputu muutlikkus ja suur võlur – valgus! See on otse
ilmutuslik valgus, mida uhkab Kormašovi uusimast maalist “Varajane
hommik” (2009). See on valgus, mis annab iga kord uue näo tema
rohketele maalidele oma kodust Petserimaal, mida kaitseb tühise
infomüra eest roheline metsamüür.
Nikolai
Kormašovil on erakordne autoriteet, iseäranis vene kogukonnas.
Selle on ta ära teeninud kui kunstnik, kui ikoonide tundja ja
restauraator, kui inimene, kelle kreedot väljendavad sõnad:
“Kunstniku kohus on head teha, sest headus – see on
harmoonia.”