Vääritud tõprad pügasid äri eliiti nagu lambaid
On suvi 2007. Investeerimispank GILD kutsub kokku oma jõukad kunded
– Hans H. Luige, Marcel Vichmanni ja Olari Taali masti mehed –
ja muud tegelased, kel teatakse veel vaba raha olevat.
Nood
überrikkad käituvad nagu lambad.
Nad on hakanud pelgama
igasugu aktsiaid, igasuguseid projekte Riias ja Ukrainas... Igal pool
kardetakse juba mulli lõhkemist.
Aga naftarikkas Aserbaidžaanis on
aksakallidel ja oglõdel raha nagu raba.
Pealinn Bakuu on
saastunud, kuid väljaspool seda pole korralikke kuurortegi,
rääkimata oma Tiskrest või oma Ocean Drive’ist.
Küll aga leidub ilus maatükk Kaspia mere ühes puhtamas
nurgas.
GILDi investeerimisvõlurid esitlevad selle maa
ostmise võimalust.
“Ei mingit spekuleerimist,”
arvavad lambad. “Meie raha läheb konkreetsesse liivasesse
hiigelkrunti konkreetsete ministrite suvilate väärikas
naabruses.”
City Plaza pilvelõhkujas kontorit
üüriva GILDi yuppie’d käituvad nagu maailmavallutajad.
Baltikum on neile kitsaks jäänud – nüüd investeerivad
nad Bulgaariasse, Ukrainasse, Armeeniasse... GILD kaalub isegi peakorteri Riiga
kolimist, sest sealt väljub rohkem otselende.
Aserbaidžaan
sobib vallutuste nimekirja ideaalselt.
See on kõikidest
maadest parim. See pole mingi Horvaatia, see pole mingi Rumeenia. Me pakume
60–70protsendist tootlust naftatornide maal!
Luige- ja
Vichmanni-sugustele seletavad nad, et kandke oma miljonid kohe üle, asjaga
on kiire, muidu võite veel heast võimalusest ilma
jääda.
Väiksemaid vendi meelitavad jutuga, et Luik ja
Vichmann juba panid raha sisse, mida teie veel ootate!
Tolmuses
Bakuus valitseb tohutu kuumus – 50 kraadi. Tormiline kinnisvaraarendus on
vanadele tuulekoridoridele ette istutanud rea klaasmaju. Aga kohalikud
käivad ringi ülikondades. Isegi ehitustöölised kannavad
ülikonda, mis ilm ka ei oleks.
Selles riigis peetakse
üksteisest lugu. Eriti peetakse lugu majandusminister
Heydar Babayevi õukonnast. Majandusminister ja tema
kolleegid on just üles sättinud välisinvesteeringute
agentuuri. Azpromo eesotsas töötab noor tõusev
poliitikatäht Emil Majidov. Keeled suus, naeratus valla
tulevikule...
Emil ja tema minister ootavad. Ootavad raha Euroopa
Liidust, ootavad suuri fonde, ootavad keskmisi fonde...
Kõik
bakuulased näevad Moskva telekanaleid, teavad Moskva ümber üles
plumpsatanud luksuslikest eramurajoonidest. Roheline muru, punavalge
tõkkepuu. Kahekorruselised eramud. Kolmekorruselised eramud. Nelja ja
poole korruselised eramud. Vulisev vesi. Muhamedi paradiis.
Ja
varsti peaksid saabuma moodsalt riietatud spordimehed Eestist rahakohvritega
ning ostma maad, kuhu kerkivad samasugused kodud 900-le aseri perele.
Majandusminister B annab Emilile käsu planeerida suur
majanduskonverents. Uksed on avali, kulla eurooplased!
Õhustik on soodne, lavakujundus paljutõotav, legendid veenvad.
Lambad uurivad veel, kas Balti suurima investeerimispanga mehed on ka
isiklikult projektiga seotud.
“On küll,” vastavad
GILDi võlurid. “Meie investeerimisvirtuoos Tõnis Haavel
isiklikult osaleb Seaside Residence firmas.”
Pundis on ka
purjeäss Harles Liiv ning rallimees Erki Piirsalu. Lai avalikkus neid
ettevõtjatena ei tunne, kuid GILD on nendega varem teinud
kinnisvarabisnist Bulgaarias.
Seda seltskonda iseloomustab
lõtv enesekindlus ja kärsitu kõikvõimsus. Hoiak on:
mis te kõhklete, siin töötavad asjatundjad, me tunneme Bakuus
k&
;oti
lde;iki isakesi, kõiki tippe, kes oma aupaistega meie investeeringut
turvavad.
Kõhklemine lõpeb. Eesti, Leedu, Kanada ja
Norra investorid (täpsemalt: lambad) kannavad oma firmade, abikaasade,
sõprade ja iseendi tööga teenitud raha osutatud arvele.
Need on reservid, mida oodatakse tagasi siis, kui Eestis jälle
investeerimiseks läheb ja mull mööda saab.
Lambad ei
oska aimata, et Eestis saab läbi nii Masu kui Täpe, aga GILDi kutsel
investeeritud rahadega saab seis olema PuPu.
Lambad ei tea, et osa
heas usus teele saadetud rahast ei jõuagi Aserbaidžaani.
Lambad ei saa kunagi endale kaunist Mardakani krunti ministrite suvilate
kõrval, vaid peavad hakkama ise käima pikkadel teejoomistel
kõrbe eksinud sõjaväelinnakutes, et oma Lambafondi riismeid
taga otsida...
Esimese lõike lammaste rahast teeb
mõistagi GILD. Nad koorivad lammastelt 4,5 miljonit krooni
“edukustasu” selle eest, et lambad keset suve Radissoni
konverentsiruumi suurele pügamisele kutsuti.
Raha
kantakse üle, aga maad ei tule.
Rallisõitja Piirsalu
tõotab – saame krundi kohe-kohe, vajalik on veel vaid kohtumine
president Ilham Alijevi naisega, kes korraldavat Aseris kinnisvaratehinguid.
Majandusminister B teeb visiidi Tallinna, tuju tõuseb ning
Piirsalu pakub, et kui raha juurde panete, saab maad juurdegi osta.
Aga tutkit, brat! Maad ei tule. Finantsraportid hilinevad.
GILDi
võluritel pole järsku enam aega Aseri asjadega tegeleda.
Distansteerivad end tehingust, räägivad, et pidid vaid raha kokku
ajama ja ei vastuta suurt millegi eest.
Lambad ilmutavad ikka veel
postsotsialistlikku usaldust ning ei loe hoolikalt lepingute “pisikest
kirja”...
Kuni 2008. aasta alguses tuleb kinnitus, et maaost
kaunis Mardakanis kukkus läbi.
Piirsalud-Harlesed, kes ei kanna
erinevalt aseri aksakallidest ülikondi, vaid kasutavad sportliku
glämmi stiili ning kimavad nii Tallinnas kui Bakuus ringi
Cadillaci džiipidega, vaigistavad-meelitavad lambaid: ostame maad
teises, veelgi väärtuslikumas kohas. Sinna saab ehitada villasid ja
ka uhke meditsiinlise spaa aseri ametnike ja nende kallite kaasade
tarbeks. Ajame välja garantii, et Aseri riik tellib 300–350 kohta
kaheksa aasta vältel.
Überrikastest lambakari on ärevusse aetud. Aitab lubadustest, aitab
meelitustest! Tahame näha puust ja punaselt, kuhu panite me miljonid!
Tõprad vaikivad. Ei anna välja ühtegi paberilehte raha
liikumise kohta.
Lambad võtavad ette detektiivitöö.
Uurivad siit, uurivad sealt. Mida rohkem teada saavad, seda enam
tõstab pead kahtluseuss, et viisid säästud pättide
kätte.
Nad kahtlustavad investeerimiskelmust – kuritegu,
mille alusel pole Eestis veel kedagi süüdi mõistetud. Karistus
ulatub rahatrahvist viie aastani trellide taga.
Kättesaadud
paberid lubavad kahtlustada, et tegemist on jultunud topeltmänguga –
tõprad innustasid rikkaid lambapäid miljoneid kähku sisse
maksma, hiljem aga võtsid sellest 50 miljonit välja ja maksid
uuesti sisse oma nime all.
Kuhu raha kadus, pole
selge. Ülekanded näitavad, et Aserbaidžaani jõudis vaid osa
rahast. Märkimisväärse summa sai omavalitsusametnik, kes end
peagi üles poos.
Pärast pikka pigistamist annab Erki
Piirsalu välja paberi, et kümme miljonit dollarit sai sularahas keegi
Kotcharii Kazanov, kellega ta maatükk
ide ostmise asju ajas.
Umbes 60 miljoni krooni saatus on segane.
Läks see sama pundi kinnisvaraäri tarbeks Bulgaarias? Peideti
mõnda Šveitsi panka või Gibraltari fondi? Keerutatakse
kuskil mujal? Või viidi siiski kohvriga põlevate silmadega
mustade maale?
Ühtäkki kaob silmapiirilt Harles Liiv.
Lambad leiavad ta mitu kuud hiljem üles Floridast, kus mees tegeleb oma
lemmiktegevuse purjetamisega. Jääb mulje, et Aseri asjad teda enam ei
huvita.
Ka Tõnis Haavel kehitab õlgu. Ei tea enam
Bakuu ärist midagi...
Ja tõepoolest: SAS Radissonis
räägiti, et projekti veavad Harles Liiv, Erki Piirsalu ja
Tõnis Haavel ühiselt, kuid paberite järgi kuuluvad firmad ja
võlakirjad ainult Piirsalule või tema 62aastasele isale.
Lambad palkavad Veiko Kulla. Ekspolitseinik Kulla oskab Eesti
oludes lahendada probleeme, mida lahendada pole võimalik. Aga Bakuu
segaduse ees peab ta käed jõuetult üles tõstma.
Ei aita isegi suhtlemine kõige kõrgemal tasemel.
Jaanuaris 2009 käib Aserbaidžaanis riigivisiidil Eesti president Toomas
Hendrik Ilves.
Eestlaste-sõbralik majandusminister on
selleks ajaks kinga saanud. Õnneks ei sitsi ta vangis, erinevalt
eekäijast, kelle kinnilöödud akendega Armani-poodide üle
nüüd kohalikud nalja viskavad.
Ilves palub Aserbaidžaani
valitsustegelastelt abi, et päästa eestlaste maaost, millele lubasid
igati kaasa aidata riikliku välisinvesteeringu agentuuri Azpromo
töötajad.
Aga Ilvese palve ei aita.
Investorite
esindajaks valitud hallipäine Enn Veskimägi ning GILDi juhatuse
esimees, ärksusest pakatav Rain Tamm kohtuvad ka vanamehega, kelle
sõna maksab kohalikus äris rohkem kui ühegi ametniku oma.
Nad viiakse keldrikorrusel asuvasse hämarasse hiigelsuurde
piljardilaudadega saali. Tagumises nurgas avaneb uks pisemasse ruumi, kus istub
isake. Eestlased räägivad oma murest, vanamees noogutab, aga ikka ei
midagi.
Aserid itsitavad pihku, sest nad on näinud juba
igasuguseid eestlasi, küll ärimehi, küll konsultante, küll
esindajad – Erki Piirsalut ja Harles Liivi, Veiko Kullat ja
nüüd veel Enn Veskimäge ning Rain Tamme ja keda veel.
Kõik nad küsivad maad ja räägivad investorite nimel.
Sellises segaduses ei viibuta kavalad aserid sõrmegi.
Esmaspäev, 7.
september 2009. Pügatud investorite rühma eestkõneleja Marcel
Vichmann esitab Rain Tammele ultimaatumi.
GILD saab 24 tundi nn
edukustasu tagastamiseks. Edust rääkida on täiesti kohatu, sest
mingit edu pole olnud. GILD jättis miljoni euro eest võlakirju maha
müümata, ei määranud audiitoreid, ei täitnud
hoolsuskohustust investorite ees.
24 tundi möödub. Tamm ei
anna raha ega vasta midagi mõistlikku.
Kõnelused
jätkuvad. GILD ei saa Vichmanni päris pikalt saata, sest
suurärimees võib õhku lasta GILDi riskifondi Arbitrage.
Mis saab edasi, teab vaid Jumal taevas.
Afääri
ohvreid aitaks kõige rohkem see, kui president Alijev teataks, et
eestlased investeerisid Aserbaidžaani riikliku fondi kaasabil ning neile tuleb
anda hüvituseks väärikas maatükk kusagil mujal.
Seni on Eesti suurettevõtjad saanud vaid õppetunni, et
vahetevahel käituvad nad isegi suurte summade puhul nagu täielikud
lambapead.
Meid tahetakse võlaorjadeks muuta!
- Loos on loodud vale mulje, nagu oleks tegu GILDi juhitud projektiga. Projekti, sh võlakirjadest tulenevate nõuete eest vastutab emitent. Meie aitasime vaid leida kutselised investorid, kes on valmis investeeringut tegema. Emissioon märgiti edukalt täis ning emitendi edasise tegevuse eest GILD ei vastuta ega ole kunagi ega kusagil lubanud vastutada. Sama hästi võiks öelda, et Ekspressi IPO korraldaja vastutab Ekspressi juhtimise ja aktsia hinna eest.
- Investorid pole lambad, vaid professionaalsed investorid. Kõik nad kinnitasid oma allkirjaga, et nad on analüüsinud, aru saanud ja aktsepteerinud projektiga kaasnevaid riske. Riske kirjeldati investoritele puust ja punaselt, mitte “pisikeses kirjas”.
- GILDil ei olnud kohustust due diligence’i teha. See kohustus oli investoritel endil. GILDil oli hoolsuskohustus ainult oma kliendi ehk emitendi ees. Nõustaja ei saa valida teisele ettevõttele audiitorit ega otsustada emissiooni mahu üle. Seega on artiklis vale väide – GILD jättis miljoni euro eest võlakirju maha müümata, ei määranud audiitoreid, ei täitnud hoolsuskohustust investorite ees.
- Täiesti vale on väita – “GILDi võluritel pole järsku enam aega Aseri asjadega tegeleda. Distantseerivad end tehingust, räägivad, et pidid vaid raha kokku ajama ja ei vastuta suurt millegi eest.” Oleme oma ülesande täitnud ja ei vastuta emitendi ega investorite tegevuse või tegevusetuse eest.
- Suuremad investorid omavad juba viimase aasta jooksul tegelikku kontrolli emitendi üle. Oleme aidanud oma parimate võimalustega investoreid. Kuid tundub, et meie heausksust kuritarvitatakse, meile üritatakse suvalisi rahalisi kohustusi määrata, muuta GILDiga seotud isikud võlaorjadeks jms.
Rain Tamm, GILD Bankersi juhatuse esimees
Mida peab investor tegema, kui kahtlustab, et investeerimisfond ei kasuta raha sihtotstarbel?
Tal on põhimõtteliselt kolm võimalust:
- esitada hagi, nõudmaks tingimuste rikkumisega talle tekitatud kahju hüvitamist.
- esitada kaebus Finantsinspektsioonile.
- esitada avaldus politseile. Finantsinspektsioon