Mati Soonik. “Seelikukütt”
Pärast esimeste lehekülgede läbilugemist olin valmis
ütlema midagi ebameeldivat. Vist ütlesingi: “Tiirane
jama!”
Piiluv-käperdav ja natuke häbelik viis,
millega autor oma naisi võtab, ei pane just vaimustusest kiljuma.
Justkui teismelise poisi esimene kirjaproov Maaja veergudel. Seksi on ja
tahtmist ka, aga detailide ja lõhnade kirjutamisest järeldad, et
ega kirjutajal suuremat praktikat neis asjus pole.
Kuid autor
on ju vanem džentelmen. Mis häbi tal enam? Ja ju on kogemusigi.
Ja teate, mida lehekülg edasi, seda parem hakkas.
Pean
autori ees siiski vabandama, et esimeste lehekülgede lugemise järel
vahest liiga jämedaid järeldusi võtsin teha.
“Seelikukütt” tahab pikemat sisseelamist. Võib-olla
mõningast samastumistki. Kui on nii palju kannatust, leiad mõnes
paralleelsuhtepuntra kirjelduses äratundmist. Leidub lauseid, mida oled
mõnel suhtesügisel oma mõtteis moodustanud, vahel
väljagi öelnud. Sestap ei kiru ega laida.
Teinekord ongi
need ihulised-hingelised mõtted sellised käperdavad, piiluvad ja
imelikud.