GH1 – fotoaparaat filmimiseks
Tunnistan, et alguses ei osanud ma sellele tõigale kuidagi reageerida
– et fotokas salvestab sellise lahutusega videot. Kuigi mulle meeldivad
seadmed, mis teevad mitmeid asju, on mulle ka oluline, et nad teeks neid
hästi.
Peegelkaamera ilma peeglita
Alustuseks räägin natukene aparaadist üldiselt. Neile, kes
väga hästi ei mäleta või ei tea, siis GH1 on üsna
eriline kaamera, nagu ka eelkäija G1, tänu sellele, et käes
tundub see justkui peegelkaamera ning töötab ka sarnaselt, kuid
tegelikult sel sees peeglit ei ole. Pildiotsija ei ole vahetu – kaader
jõuab silmani tänu väiksele ekraanile kaamera sees.
Tagaküljelt leiab kaameral kolmetollise keeratava LCD-ekraani, mis teeb
pildistamise keeruliste nurkade puhul mugavamaks. Objektiivid on vahetatavad
nagu peegelkaameralgi ja kaasa tuleval klaasidega topsikul on sees ka optiline
pildistabilisaator, mis täitsa töötab.
Muus osas on
üldiselt tegemist väga väikse ja hea kvaliteediga fotokaga, mida
on hoolimata suurusest hea käes hoida ning mis teeb head pilti, kui endal
vähegi nuppu on. Erinevused G1ga võrreldes on pildistamise osas
väikesed.
Õujee – FullHD
Niisiis, filmima. GH1 suudab salvestada videot FullHD vormingus ehk 1920
korda 1080 lahutuses kaadrisagedusega 24 Hz. Sujuvust soovides võib
lülituda ka 1280 korda 720 lahutuse peale, mis pakub koguni 60 Hz
kaadrisagedust. Formaate on veel, kuid need kaks on ehk tähtsaimad.
Ka algajatele pole sellega filmimine ilmselt raske, kuna nn Intelligent
Auto režiim suudab adekvaatselt hinnata valgustingimusi ja kaadri iseloomu.
Mida veel automaatikast rääkida? Näiteks seda võib-olla,
et näotuvastus töötab ka filmimise ajal ning hoiab subjekti
fookuses küll.
Fokuseerimise kohalt pean tõdema, et
minu jaoks on peegli puudumisel häid omadusi isegi rohkem kui halbu. Jah,
peegli puudumine võib panna paljusid kukalt sügama, kuid
pildiotsija ekraan on üsna terav ning peegli puudumine tähendab, et
tagumist ekraani kasutades ei ole vaja teravustamiseks peeglit
klõpsutada, näiteks.
Aparaadil on peal ka
stereomikrofon, mille helikvaliteedi üle väga nuriseda ei saa.
Natukene ikka, aga selle jaoks on seadmel võimalus ühendada
välist mikrofoni. Kaks pöialt taeva poole.
Erinevalt
peegelkaameratest, mil puudub pidev automaatne teravustamine filmimise ajal,
suudab GH1 filmimise ajal teravust sättida. Mitte ideaalselt kahjuks
– aeg-ajalt viskab kaamera fokuseerides pildi murdosasekundiks
häguseks. Siiski, parem kindlasti kui mitte midagi.
Kas
siis mitu-ühes on õnnestunud?
Mulle meeldivad
iseenesest mitu-ühes seadmed, kus kõik omadused on tasemel, mida
võiks oodata üksikute heade seadmete puhul. Näiteks meeldib
mulle telefon, mille muusikaesituse kvaliteet on hea, või
sülearvuti, millega saan pähkleid purustada.
Kui alguses
ei osanud ma sellisest kooslusest midagi arvata, siis pärast GH1ga
mängimist pean tõdema, et kunagi järgmist kaamerat ostes
oleksin väga nukker, kui see FullHDd ei filmiks. Kui on vähegi
vajadust või viitsimist mängida hea lahutusega videoga, siis selle
funktsionaalsuse omamine fotokaameras on väga vahva.
Pildikvaliteet ei ole seadmel halb, sama saab öelda ka video kohta.
Töötlesin selle kaamera videomaterjali ohtralt ning kui
lõpptulemus mõne testklipi puhul kehva jäi, siis mitte
toormaterjali tõttu, vaid totakalt kasutatud filtrite või
halvasti valitud lõppformaadi kodekite pärast.
Üks
huvitav tähelepanek ka. Kui film
ida FullHD-lahutuses isegi siis, kui pärast on soov teha tavalist
VGA-lahutuses videot, siis on võimalik ka julmalt ümber kadreerida
ning ikka saada hea lahutusega tulemus.