Kuidas läks? Helle Laas
Nukuteatri grand old lady Helle Laas käis 1986. aastal esietendunud
“Vepsa muinasjuttudega” Sahhalini saarel, Južno-Sahhalinski ja
Holmski linnas rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil
“Kovtšeg” ning ka Omskis “Arlekiini” festivalil.
Vastuvõtt oli soe ja emotsioone kogunes ohtralt. Paraku”Vepsa
muinasjutte” enam Nukuteatri repertuaaris ei ole, aga festivalidel
läheb see minimalistlik lauateater puust nikerdatud nukkudega endiselt
täissaalidele ja on Helle Laasi üks tunnustatumaid lavastusi
läbi aegade.
“Väga hästi läks! Vaadake,
sellega on nii, et ega omad ei kiida iial, omad on sinuga nii ära
harjunud. Hästi kodune ja südamlik festival oli Sahhalinil, ilma
auhindadeta festivalid ongi rahulikumad. Lennujaamas jooksis veel üks noor
poiss, nii umbes 20aastane näitleja mulle järele ja andis
ümbriku ning ütles juurde, et ärgu ma seda enne lahti tehku kui
kodus. Ma muidugi ei kannatanud ja tegin selle lennukis lahti ja seal oli
luuletus. Poiss oli olnud 6aastane, kui Sahhalinis see suur maavärin
toimus. Kogu ta perekond sai surma, aga tema pääses. Luuletuses
soovis ta seda, et see “Vepsa muinasjuttude” soe maailm
võiks päris-elus ka toimida. See soojus oli teda puudutanud.
Meelde jäi veel üks kohalik teater, kes tegi sellise ilma
tekstita tüki – et on must kabinet, kus näitleja nagu valab
valgust – käib selline valguse mäng – näitleja juhib
seda valgusnööri ja sellest moodustub inimene ja siis see inimene
tegutseb seal… ja kui näitleja midagi valesti teeb, siis on
inimesel auk sees.
Jah, nagu joonistab valgusega. Väga
nõudlik žanr.
Aga selle võite kirja panna küll
– ja nüüd muidugi kõik nukuteatri omad pahandavad mu
peale –, et kui teha Tšehhovit nukkudega, siis peab väga
selge oma vormi leidma, mis seda valikut õigustaks. Muidu paneb ikka
tukkuma. Mina vaatan seda parema meelega ikka draamateatris ja heade
näitlejatega.
“Kirsiaed” ja “Kajakas”
oma psühholoogiliste keerdkäikudega nõuavad silmsidet
näitlejaga. Gogoli “Revidendist” rääkimata.
Aga Omskis mängisin festivali külalistest koosnevale publikule ja
vastuvõtt oli jälle väga positiivne. Kui ma sealt
nüüd diplomit ei saa, siis on ikka hull lugu küll. Kõik
muudkui kiitsid ja musitasid, ainult hiinlased kummardasid.
Üks
eesti juurtega inimene tuli ka pärast etendust minu juurde ja kinkis mulle
Vepsa nukud, sellised kaltsunukud, mis moodustavad nagu tantsuringi, ja riputas
need mulle kaela, ütles, et need toovad õnne. Õnneks ma olin
kaasa võtnud ühed õunapuust voolitud helmed ja Eesti kommi
ja see võttis tal kohe pisara silma. Vaat sellised mälestused.
Annavad elule mõtte.”
(Helle Laasi monotükkidest
on hetkel Nukuteatri repertuaaris “Ise, ise ka!”, “Tsuhh,
tsuhh, tsuhh”, “Hanel oli auto”.)