Kuidas tulla toime väikelapse jonniga?
Kogenud lapsevanemad teavad, et kaheaastane laps pole keerulisteks
mõttekäikudeks võimeline. Lapse halvasti käitumiseks on
alati kindel põhjus. Vanemaks olemise kunsti juurde kuulub
mõistatamine, mis seekord või taaskord last nii käituma
sunnib.
Jonni kutsub peamiselt esile väsimus, ebamugavustunne, lapse
vähene kõne (ta tahab midagi saada, selgitada, kuid ei oska seda
sõnastada, ja vanem mõistab last seetõttu valesti) ning
vanema vastandumine lapse soovidele (piirid). Nimetan alljärgnevalt
mõned lapse vajadused. Neid teades ja järgides on vanemal kergem
jonni ennetada või ka mõista.
Harjumuspärane päevakava
Piisav uni.
1–6aastase lapse ööpäevane une vajadus on
14–12 tundi, millest ööund vajab ta 12–10 tundi ning
päevaund umbes 2–3 tundi. Päevauni võimaldab lapsel
ennelõunastest emotsioonidest mällu talletada vaid tähtsad ja
nii tekitada juurde ruumi uute tunnete kogemiseks.
Eakohane
toitumine. Maiustused, kihisevad joogid, krõpsud, värvained ja
rafineeritud jahust tooted mõjutavad lapse närvisüsteemi nii,
et erutusprotsess saavutab tugeva ülekaalu pidurdusprotsessiga
võrreldes. Laps hakkab tegutsema esmase mõtte ajendil, mille
tõttu juhtub mitmeid arusaamatusi ja õnnetusi.
Mängimine ja õues viibimine. Eelkooliealine laps areneb ja
arendab ennast liikudes ja tegutsedes. Terve laps võiks õues
käia iga ilmaga. Tema vaatenurgast ei ole olemas halba ilma, on hoopis
valed riided. Vihmaga õues olemisel on lapse jaoks omad võlud.
Vee, pori ja liivaga mängimine aitab kujundada sisemist puhtuse hoidmise
vajadust. Et see tekiks, peab laps saama end lugematul arvul määrida
ja seejärel jälle puhtaks pesta.
Esmase hooldaja
kohalolek
Kõndima hakkamine võimaldab lapsel
oma tegutsemisvälja märgatavalt suurendada. See on üheaegselt
nii põnev kui ka hirmutav. Ta vajab täiskasvanu juuresolekut, et
saada luba uuteks avastusteks ja kaitset ohtlikesse olukordadesse sattudes.
Arengu seisukohalt tuleb lapsel endal avastada, tegutseda ja katsetada.
Tegelikud tegevuspiirid peab aga kehtestama täiskasvanu, lähtudes nii
ohutusest kui ka iseenda ja lapse vajadustest.
Mina-arengu faas
esitab suure väljakutse nii lapsele enesele kui ka tema lähedastele.
Senised harjumuspärased tegemised ja reeglid seab pisike väsimatult
kahtluse alla.
Mõned nipid, mis aitavad täiskasvanu
seatud eesmärgile lähemale jõuda
Parim
last motiveeriv vahend on kiitmine. Pange tähele väikeseid asju, mis
teile lapse tegutsemise juures meeldivad ning andke talle sellest teada. Kui
laps eksib, öelge, mis täpselt tema käitumise juures ei
meeldinud, kuid samas kinnitage, et hoolimata sellest on ta ikka teile
väga kallis.
Laps otsib enda kohta elus ja teeb seda
täiskasvanule vastandudes. Keelates seda, millest laps keeldub (kaisukaru,
söök, magamaminek), on ta sunnitud vastupidiselt käituma ehk
siis just nii, nagu täiskasvanu tahaks. Täiskasvanu: „Ära
seda karu küll kaissu võta, tahan selle hoopis endale kaissu
võtta.” Laps: „Ei, mina võtan ta
kaissu.”
„Ei” ütlemine koos vanema
põhjendusega. Laps teab ja tunneb, kuid ei oska esialgu
järeldusi teha. Järeldusi õpib ta tegema, kuuldes korduvalt
arusaadavat ja loogilist põhjendust, miks asjad on just nii. Teadke, et
juba praegu kujunevad lapses koostööoskused. Seepärast
jätke talle võimalus valida kahe aktsepteeri
tava asja vahel. Näiteks, probleemi korral riietumise juures uurige, kas
ta paneks selga pigem punase või kollase pluusi. Kõige parema
meelega vastaks laps „ei taha”, aga kuna nii esitatud küsimus
sellist vastusevarianti ei võimalda, ei jää tal muud üle,
kui teha enda valik.
Piiride seadmine ongi vanemate jaoks lapse
kasvatamise juures üks suurim väljakutse, sest sellega kaasneb
pahameel. Lapsed vajavad piire väga, sest nad otsivad oma kohta suures
maailmas. Piirid annavad turvatunde ja teadmise, et temast hoolitakse. Kui
piirid on paigas, väheneb ka vastuhakk – jonn.
Tegelikult
polegi jonn nii paha. Seda näitab seegi, et annus jonni on isegi
tänapäeval hinnatud iseloomujoontes: visaduses, püsivuses,
enesekindluses ja tahtejõus. Kas anda jonnile negatiivne tähendus
(jonn kui tujukus, pahurus, kius, isekus jne), sõltub ju hindajast.
Tegelikult ei kao jonn kusagile ka täiskasvanuna, ainult oma eesmärgi
saavutamiseks ei trambi suur inimene enamasti jalgu ega karju – kuigi
ausalt öeldes tuleb ette sedagi.