134 päeva olümpiani
Vancouveri rahvusvahelise lennujaama ja lumiste nõlvadega
suusamägede lähedal kõrgub hiiglaslik betoonist ja
männipuidust hoone. See on 2010. aasta olümpiamängudeks ehitatud
Richmond Olympic Oval, edevaim ehitis, mis Kanada spetsiaalselt olümpia
jaoks rajanud; uisustaadion, mis kohaliku rahva seas tuntud lihtsamalt Ovali
nime all. Staadioni tagaküljes, seal, kus hästihooldatud muruplatsid
ja kõnniteed Frazeri jõe äärse lopsaka
põõsastiku poole laskuvad, seisab põlvpükstes
vanahärra ja surub oma nina vastu uisuvälja aknaklaasi.
Ainus hääl on muruniisutite vaikne sisin.
Härra
nimi on Alar Suurkask ning ta on üks Kanadas elavaist olümpia heaks
töötavaist Eesti vabatahtlikest, kelle ülesanne on assisteerida
Eestist saabuvaid sportlasi. Kui palju väliseestlasi kokku endale sellise
ülesande on võtnud, pensionärist Suurkask täpselt
öelda ei oska. “Ise rehkendasime umbes 30, aga iga kord kui
lähen treeningule, siis kohtan jälle kedagi uut,”
ütleb ta. Treeninguil õpetatakse vabatahtlikele kõike
alustades sellest, mida kujutab endast Rahvusvaheline Olümpiakomitee,
ja lõpetades õpetustega, mismoodi talvises
Vancouveris lumega sõita. Veebruarikuine ilm on Kanada
lääneranniku suurimas linnas nimelt ennustamatu, võib tuua
kaasa nii puid õitsema paneva soojalaine kui – harukordsel puhul
– ka lumesaju. Lumi on teise väliseesti vabatahtliku, aadressil www.vesbc.com/forums
olümpiateemalist portaali üleval hoidva ja majanduskriisi
tingimustes koos lastega kodus oleva Olev Rummi sõnul Vancouveris alati
“katastroof”, sest sahkasid pole linnnas ühtki.
Need tuleb tänavaid puhastama tuua Whistleri mägedest.
Whistleri mägedesse, sinna, kus Eesti sportlased saavad veetma enamiku
aega, plaanisid väliseestlased rajada ka Eesti kõrtsi. “Eriti
kaugele sellega vist jõutud pole, enamik häid kõrtse on juba
ära võetud suuremate riikide poolt,” teab Suurkask.
“Nüüd tahtis Karl Maarits vist teha selle kõrtsi
üldse Vancoveri südalinna.”
Ma tahaks väga
küsida, kes on Karl Maarits, kuid olen miskipärast vait ning Suurkask
ütleb, et ka esialgne idee tuua sisse A le Coqi õlut ei läinud
läbi, kuivõrd Saku Õlletehase toodangu osas olid lepingud
juba sõlmitud. See A le Coqi Kanadasse tarnijatele aga ei meeldinud. Kes
on Karl Maarits, jääbki välja selgitamata.
Oma
töö eest ei saa olümpiavabatahtlikud mingit kompensatsiooni
peale jope, mille mängude lõpus võib endale jätta.
“See tehti kohe väga selgeks, et mingit boonust sellega kaasa ei
tule,” räägib Rumm.
Majanduskriis näpistab
olümpiaeelarvet niigi. “Kõige suurem pauk oli see, et
olümpiaküla plaaniti mängude lõpus korteriteks maha
müüa, aga keegi ei näinud ette, mis ekonoomiaga juhtub,”
teatab Suurkask.
“Korterihinnad on langenud nagu kivi vette ja
linn pidi nüüd kogu projekti enda kanda võtma.”
Üks eestlane on Vancouveri olümpiamängude ettevalmistajate
hulgas siiski mitte vabatahtliku, vaid palgalisena – Eesti
emigrantide laps Krista Leesment.
34aastane eestlanna on saanud
hariduse University of Waterloos ja University of Guelphis ning
töötanud varem Microsofti heaks. “Ma kasvasin
üles Calgarys, kus peeti 1988. aasta olümpiamängud, ja
kuigi ma olin sel ajal päris noor, on mulle jä
;änud meelde, kuidas kogu linn tuli ellu ja nii põnev oli olla
seal,” räägib ta eesti-inglise segakeeles. “Ma
mäletan, et oli hästi tore atmosfäär ja sellest ajast
saadik olen ma oma karjääriga läinud event-planningu suunas.
Olümpia on aga ultimate event, kõige suurem sündmus, mis olla
saab.”
VANOCis on Events and Marketing Services
manager’i tiitli ja kahe alluvaga Krista ülesanne kureerida
sponsorlepingute sõlmimist.
“Mõned maksavad
lihtsalt raha, osa aga – ma ei tea, kuidas seda öelda eesti keeles
– on operationally integrated, andes meile mingisugust teenust või
asja, mida vajame, ja saades selle eest sponsoriks.” Ta toob näiteks
firma Sleep Country madratsid, millel hakkab und nägema ka Eesti
olümpiakoondis.
Kõigil toetajatel on õigus oma
logo juures kasutada Vancouver 2010 mängude embleemiks olevat
värvilist klotsimeest, suurematel sponsoritel ka
olümpiarõngaid. Kindlat rahasummat, millest alates
olümpiarõngaste kasutamise õigus tekib, Leesmenti
sõnul siiski paigas pole. “Kõik need kokkulepped on
negotiated, kõvasti kaubeldud.”
Richmond Olympic
Ovali 2,6hektarise lainekujulise katuse ehitamiseks (see on ka Kanada suurim
puukatus; suuruselt eelmine oli Suurkase sõnul projekteerinud Eesti
ehitusinseneri Heino Loo poolt) on kulunud tohutu kogus puid – enam kui
miljon jalga männilaudu. “Meil on siin üks põrnikas, kes
hävitab mändisid,” ütleb Suurkask ja räägib, et
katus ongi tehtud putukate hävitatud puudest. Väga öko on seegi,
et Whistleri olümpiaküla hakkab kütma maapõuesoojus,
või siis asjaolu, et Ovali WCd loputuvad vihmaveega, mida kogutakse
kumeralt katuselt mööda kalafiguuridega dekoreeritud kivirenne
staadioni külje all asuvasse parditiiki.
Sisse astudes –
korraliste ekskursioonide kõrval on lihtne viis staadioni
külastamiseks lunastada 12.50 dollarine päevapilet sealsesse
jõusaali – avaldab muljet 170 000 ruutjala suuruse Ovali
avarus.
Sisekujunduses mängivad kokku hall töötlemata
betoon, karge allumiinium, metallist ripplambid ja siin-seal ka eresinine
plast.
Uisuraja all peituv eriline mehhanism peab tagama, et rada
jääb täiesti horisontaalseks isegi olukorras, kui maja ta
ümber peaks kriipsukese siia- või sinnapoole nihkuma. Kuigi sadadel
vaiadel, on ehitis rajatud kurikuulsalt pehmele, tehniliselt võttes
merepinnast allpool asuvale pinnasele ning väiksed praod on
betoonpõrandasse hoone paikavajumise käigus juba tekkinud.
Märkimisväärne on Richmond Ovali juures seegi, et jää
temperatuuri hoitakse uisurajal tahtlikult ebaühtlasena –
pikkadel sirgetel on see -4 kraadi, kuid kurvides, kus uisutajatel on
tähtis saavutada parimat haaret, on jää veidi soojem ja libedam.
Kõigest sellest hoolimata on Suurkask ja Rumm kindlad, et Vancouveri
olümpiamängudel ei saavutata vähemasti uisutamises ühtegi
maailmarekordit. Kõik senised rekordiületused olla uisutamises
saavutatud Salt Lake city taolistes mägedes. Siin, merepinnal, on
õhk rekordite jaoks lihtsalt liiga tihe.
246 päeva
pärast 12. veebruaril 2010 algavad Vancouveris XXI
taliolümpiamängud. Krista Leesment oma tiimiga tiirutab
mööda staadione ja kaitseb sponsorite huve (ühe võimaliku
olukorrana kirjeldab ta näiteks situatsiooni, kui mängude
suursponsori Coca-Cola meelehärmiks peaks kusagilt kohale sõitma
Pepsi veoauto).
Alar Suurkask assisteerib Eesti
sportlasi paikades, kuhu ta mä
;äratakse.
Tööaeg saab olema 12 tundi, kuid
mõnel õhtul, on vanahärra kindel, läheb ka kauem
– palju kauem. Millal?
“No siis, kui Eesti kulla
võidab.”
“Kas Eesti võidab
kulla?”
“Kindlasti võidab!” teatab
Suurkask, hääles ei vähimatki kahtlust.