Megamaailma maastikud ja välgud
1.
Ma olen alati vaadanud Andres Toltsi maalidele ilmuvaid pisikesi, tavaliselt postkaardi proportsioonis maastikupilte.
Neis on midagi õrna, abitut ja naivistlikku, nad esitlevad maastikku
kui märki. Need suveniirlikud maastikuvaated paiknevad alati Toltsi enda
maastikus, maailmas, mis on suurem kui elu ise, maailmas, mis püüab
jõuda suuremate üldistuste või väärtusteni.
Kunstniku peas toimuv kasutab reaalsust kui ehitusmaterjali selle megamaastiku
ehitamiseks. Tagajärjeks on hiidsüsteemid, millesse praktiliselt
kõik selle näituse tööd, olgu nad kui tahes erinevad,
ära mahuvad. Isegi noorpõlvetööd, mis sest, et otsivad ja
mitte veel päris väljakujunenud käekirjaga.
2.
Selles hiigelmaastikus kehtivad paar vastandlikku
reeglit. Ühelt poolt tung korrapära ja sümmeetria järele,
teiselt poolt plahvatuslik vabavormilisus, mis ilmneb tihti ka muidu
sümmeetrilisse tausta lõikuvates elementides, asjades, mis on tihti
nagu mõne tundmatu vohava eluvormi esindajad. Eriti keskenduvad sellele
maailmale Toltsi graafilised lehed. Joonistajana on kunstnik ilmselge
automatismi esindaja, üldisele stabiilsusele vastandub miski, mis tuleb
otse alateadvusest.
3.
Tolts on kahtlemata äärmuslik esteet.
Mitte miski selles maailmas ei ole juhuslik, nende keskkondade konstrueerimisel
on oma roll klassikalistel kompositsioonireeglitel. Samas on selge, et
traditsioonilisest iluettekujutusest tähtsam on kunstniku jaoks
kontseptuaalne lähenemine. Tüüpiline Toltsi maal on
mõistatuslik ja mõjub samas autoriteetselt. Nende
töödega ei tahaks vaielda, neis on mingi saladus, mida oleks parem
mitte teada, tundub mulle vahel.
4.
Tolts loob suuri struktuure, samas kasutades
juba olemasolevaid formaate, nagu tabelid, kaardid, blanketid. Ka vana
papkakaas võib olla universaalne ehitusklots. Korrastatuse tõttu
võib tema maailma vajadusel ka bürokraatlikuna vaadata. Või
on see idealism, mis usub süsteemidele alluva ja ettenägematuste eest
kaitstud keskkonna headusesse?
Samas on selles pidulikus tervikus ka oma väike dissidentlik ala,
mõtlen ikka neid lõpmatult mässavaid vabakäelisi
"eluvorme". Tõeline tasakaal ei tähenda mitte muutumatut vaikelu,
vaid liikuva ja liikumatu vahelist stabiilset suhet.
5.
Jälgides Toltsi loomingu muutumist läbi
aastakümnete, on tunda reaalsuse vaikset asendumist konstrueeritud
keskkondadega. Algul on abstraktsed kujundid realistlikest motiividest eraldi,
just nagu mingil teisel tasapinnal, hiljem hakkab kõik põimuma
üha enam. Stiliseeritud välk ilmub realistlikuvõitu taevasse,
vakstu on midagi enamat kui vakstu, must ruut elab oma ülejäänud
elu KGB blanketil.
Andres Toltsi tööd moodustavad kokku mingi lõputu hulga osadega suurvormi, kus iga element esindab iseennast, aga ka kogu seda kompleksi, mida ma nimetan kunstniku personaalseks, üldistavaks megamaailmaks.