Kvaliteet on väärtus
Harry Liivranna kureeritud ja Rauno Thomas Mossi kujundatud Maalikunstnike Liidu aastanäituse pealkirjaks Tartu kunstimajas on seekord "Maali sõna vol 2". Esimest korda pakkus Harry Liivrand sama teemapüstitusega näituse idee välja kümmekond aastat tagasi, mil see Rotermanni soolalaos Maalikunstnike Liidu poolt ka korraldati. Värske näituse pressitekstis sõnastatud väitega, et tänapäevane maal toimib iseseisvalt, sõltumatu meediumina, kujutades endast "visuaalselt rikkalikku teksti", mis ei vaja verbaalset apparatus't, millelt otsiti tuge veel 1990. aastatel, peab nõustuma, aga selle, kontseptuaalselt kahtlemata olulise tõdemusega näituse pealkirjana fikseeritud teema otsene mõju näitusele lõpebki.
Kunstnike Liidu/liitude aastanäituste tähistamine justkui mingit teemat fikseerivate nimedega on mulle alati kentsakas tundunud. Tõsi, reeglina on näitusel mõned tööd, mis väljakuulutatud teemaga ilmselgelt ja otse suhestuvad ning on siis ka keskselt eksponeeritud. Praegusel juhul on sellisteks näiteks Kaido Ole värviringid "3. küsimus" (2008) ja "9. küsimus" (2009). Nimitöödele sekundeerivad mööda ekspositsiooni laiali paisatud killud, mis vähema või rohkema kaasamõtlemise vaevaga teemasse paigutuvad, siinsel juhul Marko Mäetamme akvarellide sari "Playgrounds 1-10" kui tekstitu koomiks või sotsrealistliku vormikeelega vabadussamba avamisega kaasnenud riiklikku pateetikat kritiseeriv Vitali Makari "20.08.2009" (2009). Järele jääb veel terve hulk töid, mis vähemalt käesoleva näituse puhul paigutuvad rubriiki "lihtsalt head maalid".
Kogu selleaastast Maalikunstnike Liidu näitust iseloomustavaks jooneks ongi ühtlaselt hea kvaliteet, mis peegeldab kuraatori kindlat ja ranget valikut. Kuigi peaaegu ükski autor ei üllata ei teema valikus ega vormilises lahenduses, esinevad kõik väga kvaliteetsete - ja seda tähelepanuväärsem - verivärskete töödega, millest enamik valminud selle näituse jaoks. Helina Loid-Kudu astub üles talle omase suureformaadilise figuuriga hüljatud, kõledas, monokroomses tumeduses ("Ei kuskil", 2006).
Rauno Thomas Mossilt on väljas sinakashallides toonides ülipeene pintslitööga realistlik portree, mille kentsakalt väike formaat mind küll üllatas, aga samas ikkagi väga mossiliku lahendusena tundus. Andrus Raag, kes kevadel Tallinna Linnagaleriis faktuursete abstraktidega esines, oli naasnud oma piltjutustusliku lahenduse juurde ("Puu", 2009). Meiu Mündilt nagu ei ootagi enam midagi uut ("Puhtast südamest", 2009), ning vanameistrid Enn Põldroos ("Ma mõtlen nõnda", 2009), Andres Tolts ("Tabel 2", 2008) ja Leonhard Lapin ("Kood CLXIV", 2009) olid täiesti omas elemendis: esimene maaliline, teine konstruktiivne ja kolmas seriaalne. Jne. Jne.
Omaette tähelepanu väärib Mossi kujundus, mis tekitab näitusele vormiliste ja sisuliste kokkulangevustega mängides absurdse metatasandi. Jaan Elkeni madratsi "The Last Poem For Matress" (2009), Lapini triipkoodi ja Ado Lille magusates toonides akti "Anonymus" (2009) kõrvutamises võib näha totrat irooniat, formaalselt on aga kombinatsioon põhjendatud ja tekkiv sisuplaanide kaos rikastab oluliselt kõiki kolme tööd. Peaaegu sama absurdne situatsioon on tekitatud ka väikeses galeriis, kus eksponeeritakse kõrvuti Mall Nukke "Legendi Võimust & Vaimust" (2009), mis koosneb ülisuurtest, ümaratest, vastava rahatähe toonides lahendatud Koidula ja Tammsaare portreedest, ning Ilmar Kruusamäe maali "Lesbi liikumine" (2009), mis esitleb oranžil taustal Audi ühendatud rõngaid.
Ruumipuuduse tõttu on jadast paraku välja jäänud Mari Roosvaldi "Tähised V" (2009). See maal, mis kujutab (mõnede eranditega) 35 kanalisatsioonikaevu kaant, ripub natuke üksikuna monumentaalgaleriis.
Õnneks ei saa ma väita, et nii head maalivalikut ja õnnestunud kujundust harva näha saaks, aga seda enam julgustaksin kõiki, kes näitust veel külastanud ei ole, Tartu Kunstimajast läbi astuma. Kvaliteet on väärtus.
