Anti Pop Consortium “Fluorescent Black”
Lollilegi on selge, kui kuulmekanalisse jõab APC looming, et populaarsust ja müügiarve monitoorivatesse edetabelitesse ei ole sellel kollektiivil huvi jõuda. Ei püüa nad olla meie elude soundtrack’iks ega üritagi visandada dramaatilisi struktuure, millega enamikul oleks võimalus samastuda. Ja võidavad nad juba sedasi enda poole palju inimesi, kellele meeldib showbisnes’i kiirgusele kardin ette tõmata. Ja eks ole APC mugav case-study ka tänapäeva kultuuriteoreetikutele, muusikakriitikutele ja muidu tarkade klubile. APC tekstid on kiired, fragmentaarsed ja voolulised nagu kümne internetiakna vaheldumisi lugemine. Tiirutades läbi väikeste vaimutsevate misanstseenide meie tehnitsistlikusse igapäeva. Nende peainstrument on nende hääled, distsiplineeritud, kiired ja tõsised. Tegemist võib olla ühe parima häältegrupeeringuga hiphopkultuuris. Instrumentaalid, oma minimalistlikus kompromissituses, eba-fungilikkuses (mitte iga kord) ja väheses motiivide arengus on väikese tarbimisväärtusega. Kokkuvõttes pakub see kompott mõõdukat intellektuaalset mõnu. Teisalt, kui neid poleks, peaks neid ilmselt välja mõtlema. 7