““Hukkunud Alpinisti” hotell” – 30 aastat varem

Grigori Kromanov (allpool GK) on olnud üks neid õnnelikke Eesti filmiloojaid, kellest on kirjutatud-koostatud raamat. Raamat “Lavastaja Grigori Kromanov” ilmus küll pisut rohkem kui kümme aastat pärast nimitegelase lahkumist. Täna toda peaaegu 600 lk paksust tellist, mis sisaldab mälestusi, artikleid, kirju ning päevikuid, üle sirvides tekib siiski tunne, et neliteist aastat on oma töö teinud, praegusel ajal võiks Grišast, nagu paljud sõbrad Kromanovi hüüdsid, rahulikult välja anda juba uue raamatu. Tema filmide valmimise mäletajaid jääb küll järjest vähemaks, kuid omaaegsetele menuteostele, mis GK lavastajakäe all valmisid Eesti filmiajalugu kaunistama, vaadatakse 2010. aastal küllap mõnevõrra teisiti kui segaste 1990. aastate keskpaigas või siis toona, kui need tööd teoks said.

1970.–1980. aastate vahetus on nõukogude kinos mingi ulmebuumi aeg. 1979. aasta suve lõpus esilinastus Andrei Tarkovski “Stalker”, mis oli filmitud Eestis, ning niisamuti vendade Strugatskite “teadusliku fantastika” ainetel vändatud ““Hukkunud Alpinisti” hotell” (Tallinnfilm). Tallinnfilmis aasta varem valminud koostöö poolakatega, “Navigaator Pirx”, jõudis Eestis linale alles 1980. aasta kevadel. Ja samal perioodil valmib veel üks ulmelugu, Peeter ­Urbla debüütlavastus “31. osakonna hukk” (1980). Järgmine ja seni viimane ulme(õudus)film Eestis, “Madude oru needus”, jõuab ekraanile alles 1988, samuti pan Marek Piestraki lavastusena nagu oli olnud “Navigaator”. Kümnendi alguses käib Eesti mängufilmiloost seega läbi üks kummaline ulmejõnks.

Jätame selle jõnksu üle arutamise siiski üheks teiseks korraks. 

Film läbis ideest linastuseni toonases Nõukogude kinosüsteemis vähemalt tosin otsustamise-kinnitamise-lubamise instantsi. Tallinnfilmi kunstinõukogu arutas käima minevaid filme mitmes etapis, stsenaariumi, lavastusprojekti jne. 

Siinkohal ainult paar väljavõtet Eesti Riigiarhiivis säilitatavatest stuudio arhiivimaterjalidest − Tallinnfilmi kunstinõukogu protokoll 15. augustist 1978, 500 000 rublase eelarvega filmi tootmise ettevalmistusperioodil. Kohal on 13 kunstinõukogu liiget, lavastajad, operaatorid, toimetajad, kunstnikud. Filmigrupi liikmed on kohal “osavõtjatena”. Seesuguste arutelude käigus vormus stuudios ametlik garantii, et plaani võetud “filmiprojekt” ei läheks vett vedama. 

Esimene päevakorrapunkt on “Mängufilmi ““Hukkunud Alpinisti” hotell” lavastusprojekti, dekoratsioonide ja kostüümide eskiiside ning näitlejaproovide läbivaatus ja kinnitamine”.

Kromanov: “Meil kestab juba pikendatud ettevalmistusperiood. Loomingulised kavatsused põrkusid kokku stuudio tootmisvõimalustega. Peamiseks püüdeks on ületada need raskused, arvestades tehnilisi võimalusi. ““Hukkunud Alpinisti” hotell” on lugu ulmekirjandusest ulmekinematograafias, kuid mille tähendus seisneb kõlblusprobleemides.[–]”

J. Sillart: “[–] Filmi stilistiliseks printsiibiks on nn hüperrealism, mis tuleneb kõrgmäestiku atmosfäärist. Operaatorilahendus – et kirjeldada sündmusi – tuleb neid rohkem sisemiselt liigendada, kuna väliselt on tegemist teatava sündmusvaesusega, ainult kahe võtteobjektiga. [–]”

T. Virve: “[–] Värv on põhiliselt must ja valge, veidi punast ja pastelseid toone. Mitte ainult steriilne ultramodernne lahendus, vaid dekoratsioonides esineb ka vana mööblit. Minul palve, kas pole mitte võimalik kasutada häid vanu eesti näitlejaid rohkem. Kas ikka on õige, et külalisnäitlejaid nii palju on?”

K. Kiisk: “Soovitav oleks režissööril ise välja pakkuda lahendus näitlejaproovides.”

G. Kromanov: “Üheksast rollist on ainult kaheksa kinnitatud minu poolt.”

K. Kiisk: “Kunstilist diskussiooni välja kutsuda pole tarvis, stsenaariumit olen lugenud, toetan kahe käega režissööri kandidaate.”

V. Käsper: “Üritan tule enda peale tõmmata. Mina olen lugenud nii raamatut, kirjanduslikku stsenaariumi ja režiistsenaariumi. Mulle proovid jätsid üsna tagasihoidliku ja üsnagi nukra mulje. [–] Näiteks Glebsky puhul üldarvestuses tundus Hermaküla kõige paremana. Mõtte intensiivsuse puhul jäi vajaka kõigil. [–]”

L. Laius: “[–] Tegemist on väga tõsise materjaliga. Tahaks ainult soovida jõudu selle teostamiseks. Mulle jättis näitlejaproovide vaatamine meeldiva mulje. [–]”

J. Müür: “[–] Griša müstifitseerib ja tõmbab meid ninapidi. Lähtudes sellest, et filmis tõstatatakse rida üldfilosoofilisi küsimusi. Keda esindavad tulnukad – kas ülitsivilisatsiooni idee või zombi. Griša tüüp – sensuaalne veidrik, kas inimesed peavad olema tulnukate kõrval sensuaalsed veidrikud. Kuigi Strugatskid põhjendavad ära kõik repliigiga, siis kas kinos see õnnestub? Subjektiivne märkus. Minu jaoks ei ole Glebskyt, jääb jupi-jumala tasemele. [–]”

Arutelust selgub, et Mikk Mikiveri mängitud Hinckuse rolli pakuti Kalju Komissarovit, tugev kandidaat Glebsky rolli oli Evald Hermaküla, naisnäitlejate hulgas figureeris Eve Kivi. Nimetatuid me lõpuks ekraanil ei näe.

Stuudio peatoimetaja Enn Rekkor kutsus GK filmiprojekti kritiseerivaid kolleege korrale: “...kunstinõukogu on rõõmustav sündmus, päris harva me teame seda, mida me teha tahame. Kui V. Käsper ja teised režissöörid hakkavad oma töö vastu esitama samasugust nõudlikkust, siis me hakkame tegema häid filme.”

Kui “Alpinist” on valmis, kinnitab kunstinõukogu 23. mail 1979 sellele I tasustamisgrupi (s.t filmi võib pidada õnnestunuks). Kolmekordne Stalini-preemia laureaat Semjon ­Školnikov märgib arutelul teiste seas: “See on just selline film, kui nõukogude kino juhtkond praegu nõuab.” Huvitav, kust tema seda nii hästi teadis, mida Nõukogude kinematograafia juhtkond ootab ja nõuab?

Oli kuidas oli, film sai 1980. aastaks NSV Liidu kinodes kokku 17,5 miljonit vaatajat, Eesti kinodes 44 300. See müüdi 28 riiki, peamiselt küll Aafrika ja Aasia maadesse. Need riigid olid: Afganistan, Angola, Alžeeria, Benin, Burundi, Guinea, Etioopia, Iraan, India, Jeemen, Kongo, Liibüa, Madagaskar, Mali, Mosambiik, Ruanda, Seišelli Vabariik, Süüria, Tansaania, Uganda, Vietnam. N-ö valgetest riikidest ostsid “Alpinisti” Sovexportfilmilt Jaapan, Bulgaaria, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Prantsusmaa, Saksa DV. Äärmiselt huvipakkuv filmilevigeograafia.