KISS “Sonic Boom” | Europe “Look Back At Eden”
KISS “Sonic Boom”
(Roadrunner)
(Universal)
Ühest küljest glam-rock’i veteran KISS, kelle jaoks “Sonic Boom” kujutab endast ärkamist 11 aastat kestnud loomingulisest talveunest (ilma et midagi muutunud oleks); teisalt 80ndate tüdrukutehevi ühe-hiti-ime Europe, kes jätkab viis aastat tagasi alanud comeback’i hoopis küpsema, kainema ning arvatavasti ka tõsiseltvõetavama bändina ning mõjub ühtlasi praegusel hetkel kui kõige selle antitees, mida ansambel 20 aastat tagasi esindas.
“Sonic Boom”, mille juures (kaunis erandlikult muide) pole mängus olnud ühegi palgalise laulukirjutaja käsi, on lustakas popurrii ansambli eelneva kolme dekaadi šnittidest. Album, mis konksutab eelkõige endisi, praegusi ja potentsiaalseid KISS Army liikmeid, ei jää millegagi alla ansambli hiilgeaegade üllitistele (juba see, et 11 laulu kohta on vaid üks umbnõme lugu [“Danger Us”], on saavutus, mille analoogi KISSi diskograafiast annab otsida). Kui välja arvata paar verevendlust ülistavat laulu, täidavad plaati oodid loo esitaja seksuaalsele vastupandamatusele.
Europe’i keskendumine tõsisematele teemadele, nagu võõrandumine, purunenud suhted või lihtsalt spliin, on muidugi intellektuaalselt teine tase; peamiselt laulja Joey Tempesti sulest pärinevad kitarri-rock’il ja bluusil põhinevad, aga ka mitmest muust žanrist laenavad laulud on lihvitud ja hoolega arranžeeritud; ainult et muusikaliselt on enamik plaadist (v.a nimilugu ja “U Devil U”) vähe kaasatõmbav ning pole põrmugi kindel, et tekstid kirjanduslikult palju ülimuslikumad oleks kui KISSi süüdimatu enesehaip.
Ei ole üldse võimatu, et “Look Back At Eden” võidab Europe’ile juurde uusi kuulajaid; “Sonic Boom” vaevalt seda teeb, kuid pole kahtlustki, kumma bändi sihtauditoorium suurem on. Võib-olla kõige olulisem ongi see, et kõiges, mis puudutab artistlikkust, tegemisrõõmu ja eneseusku, tõmbavad KISSi vanakesed kümmekond aastat noorematele kolleegidele mütsi põlvini. KISS 8, Europe 5
