Birgit Õigemeel “Teineteisel pool”
No seda poleks te küll oodanud, et seekordne nädala album on Birgit Õigemeele oma. Olgem ausad, kõik need kaheldava väärtusega maitseväärakad talendijahi- ja superstaarisaated osutuvad hüppelaua asemel pahatihti hoopis surmasuudluseks. Võetakse sinisilmne ja ilmsüüta lapseohtu inimene ning visatakse ta otse mingite Pearu kotkaste või Lõhmuste higiste käte vahele, kes teda siis oma libedate süldipopi mallide järgi mudima hakkavad.
Jah, eelarvamused on kerged tekkima, aga “Teineteisel pool” pole enam ei ballaadidest nõretav pseudorokk ega ka haigutamaajav eurovisioonijuust. Ja sellel on ka oma põhjus. Mis toob meid omakorda küsimuse juurde, et kelle plaat see siis tegelikult on. Üheteistkümnest loost kümme on kirjutanud härrased Meelis Meri ja Priit “Julm” Juurmann, tuntud ka kui house-muusika duo Rulers Of The Deep, Eesti tantsumuusika üks tõhusamaid ekspordiartikleid.
Kontseptsioon ei erine tegelikult palju Hu? omast. Muusika, mis balansseerib osavalt peavoolu ja kõrvalekalde piiril, olles ühtviisi omal kohal nii Uunos kui ka Von Krahli hausipeol. Aga kui Hu? popiflirdi taga oli aimata suurlinlikult iroonilist muiet ja distantseeritust, siis “Teineteisel pool” on sirgjoonelisem ja veidi üheplaanilisem. Roisin Murphy vaimust kantud elektropopised singlilood “See öö” ja “Moonduja” leiame varsti niikuinii iga tabeli tipus ja iga teismelise huulilt.
Profilt produtseeritud pehme hausibiit ja murtud-rütmine elektrooniline tantsudžäss – ROTD meeste käekiri on ilmeksimatult äratuntav. Džässipool kipub enamasti, tõsi küll, üsna kuuldult ja paigaltammuvalt mõjuma, ning Birgiti laulmiseski kuulen ma rohkem korralikku viielist lauluõpilast kui elukogemust. Salapahed, hukutavad kired ja kõikehõlmav kurbus pole noorukest staari veel külastanud. Aga selle eest on siin jälle paar lugu, mis panevad kõik eelneva unustama. Järgmise jaanipäeva soundtrack on üsna kindlalt “Eestimaa suvi” oma helge ja sumedalt nukkermagusa supermeloodiaga, mis kõlab nagu surematu Eesti estraadiklassika. Rääkimata maitsekast Sten Šeripovi kitarrist. Sinna otsa ja vastandiks aga “Suudlus” – fataalne, eeterlik, orientaalne tume trip-hop Marie Underi peadpööritavate poeesiale. See on ka üks neid kohti, kus ma kuulen Birgitit laulmas kogu hingest. Ja see läheb hinge.
Niisiis jääb vaid küsimus, kellega järgmine plaat tuleb. Galaktlan näiteks? Või Pedigree? 6
