Õige televisioon on lõpuks leitud
Televisioon oleks pidanud olema sootuks teistsugune: see pidanuks olema pigem liikuvate piltidega fotograafia, mis võimaldanuks inimestel suhelda omavahel. Viimast väidet kinnitab asjaolu, et varasemas ulmekirjanduses ei leia me praktiliselt ühtegi osutust sellisele televisioonile, mis pakub “telesaateid” ja millisega oleme harjunud. Küll aga leiame kirjeldusi tele visio’st, mis toob pildis ja helis kokku ruumis lahutatud inimesed.
Võtame näiteks George du Maurier’ karikatuuri (vt pilti), mis ilmus 1878. aasta detsembris Briti huumori- ja satiiriajakirjas Punch. Pilt kujutab vanemat härrat ja daami istumas kodus suure ekraani ees ning suhtlemas televisioonis tütrega, kes asub kusagil eemal. Meenutagem, see pilt valmis umbes pool sajandit enne seda, kui John Logie Baird demonstreeris avalikkuse ees esimest töötavat televisiooni prototüüpi.
Miks ei täitunud algne unistus?
Kõige lihtsam selgitus võiks olla see, et inimene ei osanud 20. sajandi alguses välja mõelda sellist tehnoloogilist lahendust, mis võimaldanuks teistega vahetada personaalset liikuvat pilti. Kõik eksperimendid päädisid ringhäälingu mudeliga, mille keskmes oli saatja ning seda ümbritsenud sajad-tuhanded ühesugust sisu vahendavad teleaparaadid.
Muidugi saanuks süsteemi kasutada ka isikutevaheliseks videosuhtluseks, aga see olnuks mõttetult kallis. Nii leiti uuele tehnoloogiale teistsugune kasutusviis. See täideti olemasoleva meediaga – teatri, kino ja kontsertidega. Läks üksjagu aega, enne kui tekkisid esimesed spetsiaalselt televisiooni jaoks loodud saateformaadid.
Kui meenutame kas või tänavu suvel 55aastaseks saavat Eesti Televisiooni, siis selle esimesteks saadeteks olid kino jaoks vändatud ringvaade “Nõukogude Eesti”, vast valminud mängufilm “Andruse õnn” ja koorilaulusaade, kus Gustav Ernesaksa juhatusel kõlas “Tuljak”.
Kodukootud Skype-TV tõi koju kullasõidud
Ringhäälingu mudeli kasutuselevõtt ei tähendanud seda, et lõppenud oleksid “õige” televisiooni otsingud. Telekomifirmades jõudis 1950ndatel kõnepruuki mõiste “videofon”, 1964. aastal demonstreeris USA telefonikompanii AT&T New Yorgis toimunud maailmanäitusel esimest pilditelefoni Picturephone. Aga need kõik olid pigem tehnikafriikide liivakastimängud. Murrangu tõi internet.
Mälusopist kerkib lugu sellest, kuidas Torino olümpia ajal jälgisid Kristina Šmiguni kullasõite Ameerikas viibinud ema ja õde. “Nad ei leidnud õiget programmi üles ning helistasid Skype’iga Otepääle meie naabrile,” selgitas Kristina hiljem SLÕhtulehe reporterile. “Naaber suunas Skype’i kaamera televiisoriekraanile, kus jooksis ETV ülekanne. Pilt oli õige udune ja näha polnud suurt midagi.”
Šmigunide kodukootud Skype-TV oli laias laastus seesama, mida kujutas George du Maurier rohkem kui sajand tagasi. See sai teoks tänu veebikaamerale, mis tolleks ajaks oli olemas 21 protsendi eestlaste kodudes. Pole kahtlust, et veebikaamerate arv Eestimaa peredes on viimastel aastatel kasvanud.
Torino olümpia-aasta tähistas veel ühte põhimõttelist murrangut televisiooni arengus – inimeste teadvusse jõudis videoalbum YouTube.
Videoalbum lõi võimaluse talletada internetis liikuvat pilti. Nii olemegi üha enam tunnistajaks sellele, kuidas liikuv pilt ei kanna üksnes informatsiooni, vaid on ka enesereflektsiooni ja eneseteostuse vahend.
Konflikt uue ja vana tehnoloogia vahel
Nüüd, kus inimesed on teostanud oma algse unistuse, võiks küsida – mida see kõik on tähendanud teleringhäälingule?
Üha rohkem on neid, kes loobuvad televaatamisest. Iseäranis märgatav on see noorte hulgas, kes on kõige innustunumad uue meedia tarbijad. AS EMORi telemõõdiku andmeil vaatas veel 2003. aastal telerit iga päev 71 protsenti kuni 25aastastest Eesti noortest. 2009. aastal oli neid 59 protsenti.
Vaatajate kadu ning uue meedia potentsiaal reklaamikanalina on õõnestamas ka televisiooni välja kujunenud majandamismudelit. Oleme tunnistajateks omamoodi paradigmamuutusele – seni vabalt levinud televisioon on kaubastumas.
Möödunud aasta viimastel päevadel vahendas uudisteagentuur AP teadet selle kohta, kuidas USA vanim ringhäälingukompanii NBC on kahanevate reklaamitulude tingimusis kaalumas oma kanalite muutmist maksuliseks ja viimist kaabelvõrkudesse. Sarnase arengu tunnistajaks on olnud ka Eesti televaatajad – jaanuaris eemaldas AS TV3 vabalevist TV6.
“Personaalse” televisiooni mõju avaldub ka seeläbi, et teleringhääling põimib oma tegevusse üha enam unistuste tele visio elemente. Teletegijad püüavad aktiivselt ära kasutada uue meedia võimalusi. Nii mõnelgi saatel on konto Twitteris ja blogi blogosfääris. Üha agaramalt kutsutakse inimesi osalema saates oma koduvideote ja fotodega.
Samuti ekspluateerib televisioon üha enam videoalbumeid ja seal sündinud staarikesi. Näiteks “Pealtnägija” vahendusel oleme teada saanud YouTube’is levivast jump style’ist ja tutvunud Tallinna Inglise kolledži õpilase Urmas Saluga, kelle Lego-Simpsoneid on YouTube’is vaadatud üle 5 miljoni korra.
Viis, kuidas inimesed vaatavad oma “unistuste” televisiooni, mõjutab ka traditsioonilise televisiooni tarbimist. Videoalbumite põlvkond hindab vaheldusrikkust ja kaasatust. Saate(lõigu) emotsionaalne ja informatiivne pinge peab mahtuma võimalikult lühikesse aega. Samal ajal on pildi kvaliteet ja professionaalne teostus paljudele teisejärguline.
