Lumekuninganna kuldsest Läänest
Eelmisel aastal, kui Tapal polnud veel 15 miinuskraadigi, sõitis õpetaja Lia Rager Mendez unisest Lääne-Virumaa linnakesest Tallinna soojemaid riideid otsima. Teel Tallinna külmusid varbad õhukestes saabastes nii ära, et kohale jõudes tundus, et need on juba natuke kollaseks tõmbunud. Ehmunult helistas Lia Nickile, tuttavale ameeriklasele, kes resideerub Eestis: “Appi, mis ma tegema pean? Kas varbad kukuvad otsast ära?” Lia jooksis poodi riietusruumi, kooris saapad jalast ning hakkas pöidasid hingeõhuga üles soojendama – varbad jäid alles.
Sajandi lumi ja koos sellega tõsised miinuskraadid saabusid eestlastele tegelikult alles hiljem. Lia, kes on sündinud ja kasvanud California päikese all, närveeris pisut, kui õpilased (kellest mõnedel on tänu televisioonile juba “great American accent”) naljatasid: “Ära muretse, see kõik on alles algus… Kui veel 30 kraadi tuleb…”
Varsti pärast seda jäi Lia oma kodus rõdule külmalõksu. Kool andis talle kasutamiseks tagasihoidliku teise korruse korteri tüüpilises nõukogude Eesti kortermajas – uks läks kogemata ise kinni. Ühel hetkel oli ta toariietes lumisel rõdul, uks kinni ja telefon sees. Naabritest polnud abi, sest ka korteri välisuks oli lukus. Lõpuks murdis õpetaja jõuga rõdu uksepiida ära ja siiani püsib korter meeldivalt jahe ilma tuba tuulutamata.
“What next!?” mõtles Lia, kuigi kinnitab kohe, et tegelikult ta armastab lund, ja olles nüüd ka 20 miinuskraadi üle elanud, ütleb ta õpilastele mõeldes vaid ühe sõna – “Haa!”.
Paksu lumeVALLI uppunud VAKSALI trahteris raudteejaamahoone taga, kus me kohtume, tellib Lia siiski esimese asjana kuuma tee. Lia saabus Eestisse viis kuud tagasi eelmise välismaalasest inglise keele õpetaja postitatud üleskutse peale. Lisaks inglise keelele sai kool ühtlasi hispaania keele õpetaja (Lia üks vanaisa oli mehhiklane, siit tema mehhikopärane nimi ja keeleoskus) ja nüüd saab väikeses renoveeritavas koolikeses õppida ka hispaania keelt.
Enne seda elas ajakirjanikuharidusega Lia mõni aeg Bangkokis, mis on kuulus oma ülerahvastatuse, kaootilisuse ja saastatuse poolest. Pärast klaustrofoobset Bangkokki “valis Tapa minu, mitte mina Tapa”, nagu ta ütleb.
“Siia tulles tahtsin ma tegeleda lastega looduslähedases ja rahulikus, natuke isoleeritud kohas, kus kõik on personaalne. Ja kuna ma ise olen selline introspective, siis on oluline, et mul oleks päeva lõpuks võimalus ka iseennast laadida.
Eile õhtul käisin pikalt jalutamas. Väljas oli -10 kraadi. Vot sellepärast mulle Tapa meeldibki.”
Kui Lia ütles oma äsja “holistilisse bisnisesse” (alternatiivne meditsiin) sukeldunud emale, et ta läheb Eestisse õpetajaks, küsis ema, mis linn see Eesti on. Ega Lia ka ei teadnud, mis teda ees ootab – aga ta teadis, et inimene ei tohi oma mugavuse tsooni kinni jääda. Ja seda ohtu külmas Tapa ühetoalises korteris kindlasti ei ole. Siin ei ole tal ka televiisorit (millest tänapäeva õpilastel on raske aru saada), küll aga internet ja skype: “Ma tänan iga päev eestlasi, et nad on sellise asja välja mõelnud!” Lia ise on pärit California Tapalt, ütleb ta, “Bakersfieldist, mis pole kunagi päris viimane sihtpunkt, vaid läbisõidulinn; ainult Ameerika ja California mastaape arvestades on seal natuke rohkem elanikke, umbes 300 000”.
Ükskord ulatas kohalik venekeelne noormees Liale oma telefoninumbri, aga keelebarjäärist ei õnnestunud ka heale tahtele vaatamata üle ronida. Väikses linnakeses on temaealised liikunud edasi mujale õppima või on pereinimesed, nii et “vahel, kui tantsutuju tuleb, peab laetule ära kustutama, kardinad ette tõmbama ja one-woman-party’sid korraldama”. Kui Tapal isegi toimub mõni disko, siis võimaluse oma gümnaasiumiealiste õpilastega pidutseda eelistab neiu pigem siiski kasutamata jätta.
Trahteri aknast on näha, et vahepeal on õhk läinud väljas veel kargemaks. Päike paistab, autod jorisevad raskelt vastu tahtmist ja lahkuv bussike viskab õhku paksu tossupilve. Auravate suudega mudilased, koolikotid maani, longivad läbi pargi koju. Mis veel? Lia mõtleb. Ah jaa, Ameerikas ei leia kunagi sellist vabadust ja paindlikkust õpetamisel, mille ta on leidnud siin Tapal. Õpilased küsisid juba enne jõule, kas ta ikka uuel aastal tagasi tuleb (jõulud veetis neiu kohalikus 12-lapselises peres, kuhu ta oli külla kutsutud).
Jah, selle õppeaasta kavatseb ta lõpuni siin veeta. “Aga siis on mul aeg edasi liikuda.” Muidu muutub elu Tapal liiga mugavaks.
