Muuseumitädist ooperilaulja
Kui aus olla, tuli initsiatiiv Tartu mehelt Urmas Taniloolt. Viivi Petti, kes töötab teatri- ja muusikamuuseumis klienditeenindajana, nagu moodsalt öeldakse, jääb tagasihoidlikuks. Rõhutab, et see on läbinisti Urmase plaat. Kuigi plaadi “Mul meeldib kõik, mis kaunis...” (Petti: “Sest mulle meeldib kõik, mis kaunis!”) 18 lugu laulis sisse siiski Viivi.
Kunagi oli Pettil, kes noorena õppis akordioni, pianiinot, balletti ja laulmist, unistus laulda laval Violetta aariaid Giuseppe Verdi ooperist “La Traviata”, aga läks nii, et selleni ta tookord ei jõudnud.
Petti kauaaegne tuttav Urmas Taniloo oli hästi kursis Viivi harrastuse ja koloratuursopraniga (kõrgeim naishääl) ja tegi talle ettepaneku esineda Tartus Pauluse kirikus. See oli umbes seitse aastat tagasi.
“Kuna minu repertuaar ei ole kirikus laulmiseks”, tuli pakkumisest loobuda (Petti: ““Ave Mariat” olen õppinud, aga seda laulavad kõik”). Pealegi ei armasta Petti suure publiku ees esineda.
Taniloo ei jätnud aga jonni ja tegi ettepaneku salvestada Petti repertuaar plaadile.
Ettevalmistused läksid lahti. Kuna Petti oli jäänud just pensionile (see oli enne muuseumisse tööle minekut), oli tal aega Tartus salvestamas käia.
Üheksa lugu oli aastaid tagasi Vanemuise stuudios sisse lauldud, nüüd tuli laulda ülejäänud üheksa.
Petti tuttav kontsertmeister mängis taustamuusika kassetile ja nii sai Petti kodus Tallinnas harjutada. Mozart, Puccini, Strauss, Härma... Kokku üle 50 minuti tuntud palasid. Eesti, saksa, itaalia keeles... Ja teiste hulgas Giuseppe Verdi aaria Violettale. Ja Mimi aaria ooperist “Boheem” – “Kui ma seda laulan, see on nagu minust endast...,” õhkab ta.
“Kõige vastikum oli naabritel ilmselt siis, kui häält lahti laulsin. Mina teen seda loodust jäljendades – auh ja njäu,” naerab Petti. Ta teab, et Põhja-Tallinna hruštšovka, kus ta elab, kostab hästi läbi.
Aga plaat sai valmis – täpselt ema 80. juubeliks ja sõprade rõõmuks – ja vahepeal ei kolinud naabrid ka ära.
On pimenev jaanuari pärastlõuna. Vanalinnas asuva teatri- ja muusikamuuseumi neljandalt korruselt võib aimata õrna klaverimängu. Heli viib külastaja trepist üles nagu tuntud lasteetenduses, kus külmunud Kaj astub kangete jalgadega üha kiiremini-kiiremini edasi sinna, kust kostab muusika. Veel mõned sammud, mõned astmed ja... neljanda korruse saali ust paotades ei oota ees mitte külmunud Gerda, vaid klaveril mängiv Viivi Petti. Sirge seljaga istub ta, ümberringi pianiinod, harmooniumid, klaverid, orelid, muusikaautomaadid – ja sinise lae all heidab neile kõigile hämarat valgust kunagi Heino Ellerile kuulunud lühter. Klaver, millel pikkade hõbehallide juustega Petti harjutab, on spetsiaalselt Tallinna klaverivabriku poolt 1983. aastal muuseumile valmistatud.
Aga ma eksin, kui arvan, et hakkame nüüd rääkima Petti isiklikust ajaloost – ei, kõigepealt visatakse külaline leebelt klahvpillide ja helide ebamaisesse ja imelisse maailma ning selleks ajaks, kui oleme jõudnud muusikainstrumentide ajaloos alles plaadimängijate eelkäijate muusikaautomaatideni (Petti seisatab pilli ees, mille peale on kirjutatud Illusions Automat, ja tõstab käe, et tutvustada järgmist), olen peaaegu unustanud, mille pärast õigupoolest siia üldse tulin.
Aga siis. Saan teada, et peale selle, et Petti vanaisa oli kondiiter ja kasvatas Viivi ja tema õe “tordipõhjade peal üles”, oli ta ka kõva viiulimängija. Siit edasi volksabki laulu- ja pillimängu teema Viivi perekonna loost läbi nagu refrään (Eesti Filharmoonias ja hiljem Eesti Kontserdis on ta ise töötanud kontsertide organisaatorina, aga olnud ka lasteaias muusikatädi) – nii et suguvõsa tausta arvesse võttes oli plaadi väljaandmine ainuvõimalik jätk varasemale. “Nojah, ma võin ju Öökuninganna aariat (ooperist “Võluflööt” – B.P.) kõkutada. Aga suur esineja ma ei ole,” lisab Petti kiiruga, diskreetseltki.
Rõhutab, et seltskonnas ega publiku ees ta laulda ei armasta.
See aga ei sega tal endast kõike andmast muuseumis: “Mulle meeldib, kui külastajad lähevad muuseumist ära tänutundega. Selline andmise rõõm.”
Kui ta eksponaate tutvustab, satuvad tähelepanu alla tema elegantselt liikuvad käed, ja külastajad uurivad tihti, kas ta on ehk laulja või tantsija. Ja sealt see läheb, nii et lõpuks on tema plaate muuseumikülastajatega rännanud mitte ainult Soome ja Norrasse, vaid ka Ameerikasse, Austraaliasse, Aafrikasse, Jaapanisse ja mujalegi.
Petti on ise visiitkaart.
Aknaorvas avab Petti pruuni paberisse pakitud kirjad. “Liebe Viivi Petti!” algab tänukaart sakslaselt Heddalt, kes elab Ameerikas. “I listened to your CD [–]. You have a wonderful sopran-voice,” kirjutatakse Norrast. “Wonderful CD, which is a good memory! Hope to see you again,” seisab kolmandas kirjas, mis tuleb Oxfordi ülikooli töötajalt.
Kiievi koor kutsus ükskord Viivit ka Kiievisse esinema, aga Viivi ütleb veel kord, et ta ei ole esineja tüüp ja ütles koorile ära.
“Kas te praegu ka vahel kodus laulate?”
Viivi naerab: “Mida ma piinan naabreid! Kui on isu, panen plaadi peale...”
Kuula valitud palasid www.ekspress.ee.
