Orphaned Land “The Never Ending Way of ORWarriOR”
Kujutlege, et mõni isamaaline Eesti metal-bänd, näiteks Loits või Metsatöll, paneb leivad ühte kappi siinsete Vene pärimusmuusikutega, kutsub külalisi ka Setu- või Marimaalt või mujalt, kus vennasrahvad omariikluseta virelevad, ning hakkab segamini inglise, eesti ja vene (ja sekka liivi või rannarootsi) keeles, proge-metal’i, gootipopi ja mitme rahva folgi võtmes laulma sellest, kui halb on, et erinevad ajaloonägemused inimeste vahele aiva kiile taovad, ent kuidas loov koostöö ja ühised väärtused lepitavad ja aitavad ravida minevikuhaavu.
Kõlab napakamalt kui tänavune “Teeme ära” idee? Millegipärast ei mõju aga Iisraeli bänd Orphaned Land, mis täpselt seda teebki, sugugi küündimatult. Tõsi, meie kandi võõr-, suur- ja väikerahvaste asemel lepitavad nemad oma neljandal kauamängival araablasi ja juute, jätmata tähelepanuta ka muid põnevaid Lähis-Ida rahvakilde. Ja fänne on neil mitte ainult multikulti-iharais lääneriikides, vaid kodukandiski — nii juutide kui moslemite leeris.
Orphaned Land on ülieklektiline; korisevast äärmus-metal’ist joostakse progeludistamisi pidi sülle küll koorimuusikale, küll Jeemeni lõkkefolgile, bouzouki’de, oud’ide, ja Araabia viiulite maailma, küll südantlõhestavaisse klaverietüüdidesse. Hea ja kurja võitluse teemalisest pateetikast hoolimata õnnestub enamikul kontseptalbumi 79 minutist täielikku läägust ometi vältida. Kui lasta end nende sõnumist kaasa haarata, võib koguni hakata lootma, et kunagi suudavad kõik rahvad sama sünergiliselt kokku klappida kui Araabia ja juudi kalligraafiat miksiv kaanemuster. 6
