Viimsi kirjad: Sic transit gloria mundi
Mitte et ma ei tahaks enam oma armsast koduvallast – no tegelikult küll lihtsalt ühest pealinna eramutega ja ridamajadega täidetud ikka veel looduslähedasest pikendusest – rääkida. Aga midagi on muutunud. Mis?
Alati on olnud mingi piirkond linnas või väljaspool, millest on meedias ja mujalgi räägitud enneolematu eksalteeritusega, mis on väljendanud trendikust või värskelt leitud heaolu või siis klassikuuluvust, niipalju kui seda siinmail leida võib. See piirkond võis algul tähendada vaid üht maja, nõukapomode Roosikrantsi kortermaja moodsat teisendit Mustamäe tööstuspiirkonna piiril, 90ndate alguse uue Eesti rikaste ja ilusate kodu, “turvamaja” Keemia tänaval Lillekülas. Turva eest valvas seal turvamees, välisuks käis uskumatul kombel lukku, maja seinad olid kaetud minu mäletamist mööda terrasiitkrohvi imiteeriva papiga. Ma ei tea, kes seal praegu elavad ja kui kuulsad ja tegijad nad on.
Edasi tuli Tiskre. Mereäärne igav tühermaa, mida täideti erinevate tüüp- ja mittetüüpmajadega, aga peamine leiutis oli tõkkepuu linnaosa sissesõidutee ees ja turvameeste esimesel käigul mööda külateid lohisev auto. Ma olen ise kunagi jalutanud kolleegidega mingi peo käigus veiniklaasidega mööda Tiskre peatänavat ja jälginud, kuidas turvamees vaatab, ega me ometi oma terrassil lebavat ja Financial Timesist parajasti toimuva aktsiakrahhi uudiseid lugevat Rain Lõhmust ei tülita. (Lõuna-Aafrika Vabariigist olen samalaadseid closed community’te elu kajastavaid muljeid kuulnud.)
Ja siis tuli Puki tee. Puki tee ei ole praeguseni päriselt out, kuna seni jääb üldse hämaraks, kes seal elavad, kas ja miks nad rikkad on, mis keelt nad räägivad. Ja kas seal on üldse kedagi. Kas tõkkepuu tõuseb enam?
*
Aga Viimsi? Liiga suur piirkond, täis nii kortermaju, kalurikolhoosi varemeid, suvilakooperatiive kui ka siis luksuseramuid. Kuid ühel hetkel tundus, et kõik on kohal, Viimsist sai elitaarrajoon, mis sest, et bussiliiklus ja normaalsed poed sel hetkel veel puudusid. Viimsit hakati müüdistama kui rikaste eliitrajooni. President Meri aitas sellele kaasa oma osava erastamistehingu ja väikekodanliku häärberi püstitamisega – Lapimaa Rovaniemi Arctic Centeri võistlusprojekti “Hõbevalge” kaasautorilt ei oleks seda vist keegi kuidagi oodanud, aga asjad olid pragmaatiliselt teised. Asjad olidki teised, võib-olla lõplikult. Ehitati mida iganes, jageleti, vallavalitsusi kukutati, korruptsioonikahtlused lendusid pilvedena, keegi seoti vist kinni isegi; siis kirjutas üks nüüdseks eks-vallavanem vallalehes, et kristlasena on tema maja põhiplaan loomulikult ristikujuline. Ja nii edasi.
