Gorillaz “Plastic Beach”
Olla kakskümmend aastat muusikaliselt aktiivne ja edukas ei ole mingi naljanumber, aga üks väheseid, kes seda suutnud, on Damon Albarn. Damon Albarn on nagu internet, kuhu sisenedes ei tea, kuhu vool sind viib. Kui hakkad Bluri üdini britilikust indist peale,siis välja tuled tema kirjutatud Hiina ooperis. See näitab meile, et inimene on uudishimulik ja hüperaktiivne ja rahvas armastab teda ja laseb tal teha neid asju. Rohkem kui ühtegi tema teist projekti armastab rahvas Gorillazt. Gorillaz on bänd, kelle visuaalseks esindajaks on joonistatud karakterid, ja see teeb neid loomulikult palju armastusväärsemaks, sest multifilmid meeldivad vist küll igale inimesele siin maamunal. Sa astud kommunikatsiooni virtuaalsete karakteritega ja see muudab suhtlemise palju lihtsamaks, nagu Facebookis sõprade lisamine, keda sa kunagi isiklikult kohanud pole. Damon on oma elu jooksul huvitunud paljudest kultuuridest ja muusikatest, Gorillazel on alati jagunud sõpru, kes kaasa löövad. “Plastic Beachil” näiteks Mos Def ja Bobby Womack, eriti kaunilt kõlab Bobby hääleke. Aga Snoop Dogg või De La Soul, pfff, mõttetud kollaboratsioonid. Väga kahju, et The Falli igiliikuri Mark E. Smithi kaastöö nudilt välja kukkus, aga seda süüd ei paluks ma tal ka omaks võtta. Siin on 80ndate autoreklaami esteetikat, kaheksa venna üheksaliikmeline puhkpillibänd ja oma parimate aastate kiretuse vääriliselt laulev Lou Reed. Nii et meelelahutust kogu perele. 7