Amy MacDonald “A Curious Thing”
Šoti lauljatari Amy MacDonaldi kauaoodatud uus plaat on osaliselt singer-songwriter’i traditsioonist edasi liikunud ja seda enamjaolt tugeva postproduktsiooni tõttu. MacDonaldi hääl on muidugi endiselt tuttav ja tugevalt omapärane oma kajakaliku voolavusega, aga see uus Coldplay/Keane/U2 suunaga postproduktsioon on kahe otsaga asi. Osalt on sellega kaasnev vaoshoitud agressiivsus tore ja näitab, et Amyl on muuhulgas ka attitude. Samas on mõned lood nii ära töödeldud, et jäävad publikule võõraks ja ei lase singer-songwriter’i leivanumbritel – lüürikal ja isiklikul lähenemisel – enam sealt vahelt üldse muljet avaldada. Teisisõnu on MacDonaldil potentsiaali liikuda naislauljate teljel PJ Harvey suunas, aga ta ei tee seda ja läheb teistpidi hoopis Sara Bareilles’i poole. Plaadil on kolm väga head lugu: “Don’t Tell Me That It’s Over” oma kaikuva lööva vokaali ning rütmika kulgemisega; “Next Big Thing”, kus MacDonald annab aimu oma võimest olla üks vähestest veenvatest alternatiivroki lauljataridest, ja hidden track plaadi lõpus, mis oma toore kõlaga meenutab tühja teatrilava, kus kaja sees on emotsioon lõpuks ometi alasti ja aus, sest ta on üksi. Üleüldiselt tundub (eriti viimast paatost nr 12 kuulates), et Amy MacDonald näeb oma elus teatavat eepikat ja on selle singer-songwriter’ile kohaselt lüüriliselt muusikasse tõlkinud. No ma nüüd ei teagi... aga päris hea plaat on. 7
