Xiu Xiu “Dear God, I Hate Myself”
Vaevalt et see nüüd minu asi on, aga California mehel Jamie Stewartil tundub juba kümnendat aastat olevat valu, mida ta soovib terve maailmaga jagada. Tema loodud Xiu Xiu kaaskonda on aastate jooksul kahandanud nii eri liikmete otsus võtta endalt elu kui ka otsus hakata pidama taimetoidupoodi.
Ega ma seda kõike peast ei tea, minu, lihtsa, laulusõnadesse ja ajalukku mitte eriti süveneva inimese jaoks on see Wikipedia infolehekülg nagu kinnitus sellele, mida ma Xiu Xiud kuulates olen tundnud. Ja see on sama, mida olen tundnud ka kuulates mitmeid teisi tegelasi (The Cure, Talk Talk), kes suudavad valada muusikasse meeleheidet sel määral, et sellest saab depressiooniravim.
Mis sellest, et Jamie laulab samal ajal, kui teised tantsivad: “chocolate makes you happy, and it keeps you awake, when you unbutton your top pants button” – ei laula seda päris kindlasti mitte minule.
Jätame õige need sõnad, teeskleme, et ei tunne keelt, sest ka “House Sparrow” on vaatamata krüptilisele tekstile väga hea indie-disko ja “Gray Death” on päris hümni moodi indie-ulgumine. Üleüldse – kui keegi umbkeelne kosmosetulnukas uurib teilt, mida tähendab indie – andke talle see plaat, see on indie kuubis.
Aga niisiis, kui tulla tagasi melanhoolikute sugupuu juurde, siis ongi Xiu Xiu uus album peaaegu nagu üks päev Mark Hollise elus, mil ta leiab oma Talk Talki vanad vahepeal katki läinud ja lössi vajunud mänguasjad ja proovib nendega vahelduseks teha ilusat ja logisevat lärmi – aga nii, et üle tee naabrid politseid ei kutsuks. 8
