Viimane võidupüha
Moskvast võidupüha paraadilt tagasi Eestisse jõudnud president Toomas Hendrik Ilves kutsus Kadrioru lossi peaminister Andrus Ansipi, kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa ja kultuuriminister Laine Jänese.
“Nüüd on lugu sedasi, sõbrad, et ma leppisin Moskvas kokku – Dima tuleb Eestisse meie võidupüha paraadile,” alustas Ilves ilma sissejuhatuseta. “Ja ma tahaksin, et sina, Andrus...”
“Dima kes?” kergitas Jänes kulme. “See Öise Vahtkonna Linter?”
“Medvedev muidugi, Dmitri! Venemaa president!” segas Ilves kannatamatult vahele. “Ja ma tahaksin, et sina, Andrus, kindlasti Viljandis kohal oleksid. Ma tean, et Dima on üks pisike pägalik, aga moraalset ja füüsilist tuge oleks ikka vaja. Ma ei usu, et see meie kaitsevägi mind kaitsta suudaks... Nii et ära sa 23. juunile mingit oma suusamaratoni planeeri, vaid jäta päev vabaks!
Sinuga, Ants, tuleb tõsisem jutt. Mitu meest me välja panna saame?”
“Ee ... sada tuleb vast ikka kokku,” venitas Laaneots. “Kui aga vahepeal meie poistega Afganistanis 1 : 0 tehakse ja tuleb sinna juurde saata, siis võib muidugi puudu jääda...”
“Aga kodutütred?” nõudis Ilves. “Maskeerime ära ja topime meeste mundritesse! Nagunii näevad nad väga mehised välja, ime, et habet ei aja... Aga Kaitseliitu ei saa vist kuidagi kaasata, mis?”
“Ei, see ei tule kõne allagi!” raputas Laaneots resoluutselt pead. “Osa ei oska seal inimkeeltki, ainult urisevad ja hauguvad. Paraadmarsist ei tea õhkagi, on ainult roomamist õppinud... Ja oled sa kunagi tähelepanelikult vaadanud, millised nad välja näevad, ah?! Hirmutavad su Medvedevi veel surnuks, kus siis selle häbi ots...”
“Nii et siis paarsada meest, marsivad Viljandi maavalitsuse esisel platsil...” arutles Ilves edasi.
“Ee ... muidugi siis, kui ei saja...” pomises Laaneots.
“Mis asja – kui ei saja?” ei saanud Ilves aru. “Kuu pealt oled kukkunud või? Jaanilaupäeval on eluaeg vihma sadanud! Mis selle sajuga siis on?”
“Einoh, siis ei saa poisse ju välja lasta... Mäletad, ühel vabariigi aastapäeval jäi kah marssimata, miinuskraadid olid... Vihm on veel hullemgi, surevad mul maha ja ongi kööga! Kes siis riiki kaitsma hakkab? Ise võtan tankirooli pihku või?!” lõpetas Laaneots juba päris vihaselt.
“Hea küll, teeme siis vihma korral kultuurimajas,” andis Ilves järele. “Neil seal Viljandis ikka on kultuurimaja, mis? Aga mitu soomukit sa planeerinud oled?”
“Noh, kaks...”
“Kaks?! Mõtlesin, et meil on neid...”
“Einoh, muidugi on rohkem, ega nad kuhugi kadunud ole... Ainult et ülejäänud ei liigu, sunnikud... Kas on kütus ära müüdud või on poisid mõned tähtsad jupid maha ärinud...”
“Aga äkki ongi kaks tanki parem?” arvas Jänes. “Kaks tükki peaksid kultuurimajja uksest ikka sisse mahtuma, kui mõlemad uksepooled lahti teha...”
“Sina, Laine, ära siin parem...” ühmas Ilves. “Sinu ma kutsusin siia kui kultuuriministri, mitte kui sõjalise nõuandja. Sinna Viljandisse on planeeritud igavene posu puhkpilliorkestreid, on nii? Sina hoolitse, et nad mängiksid ikka midagi sellist, mis Medvedevile peale läheks. Pugatšovat või seda Dima Bilanit või Võssotsikit või... Noh, ühesõnaga, saad aru küll – midagi vene hingele...”
President peatus hetkeks ja pöördus siis kiiresti taas Laaneotsa poole:
“Aga Ants, äkki teeks paraadi koos Lätiga? Saaks mõned mehed juurde ja ehk ühe tankigi... Ajaks Dimale hirmu nahka, näitaks, et Balti tiigrid seisavad ühise vaenlase vastu koos...”
Sel hetkel hakkas presidendi laual helisema valge-sini-punane telefon. See oli Ilvese otseühendus Kremliga. Ilves haaras telefoni, kuulas natuke, ütles “ponjatno” ja pani siis toru ära. Tema näole valgus aegamisi lai särav naeratus:
“Ants, vanapoiss! Elavjõu ja tehnikaga meil enam probleeme ei ole! Medvedev helistas ja ütles, et võtab oma armee kah Eestisse kaasa. Meie mured on lahendatud!”
