Seitse päeva: Evelin Somelar: Inimesed ja mõnda, mis neis leida on

Esmaspäev
Kella kuueks oli juuretis kenasti vahuga kattunud, poole seitsmeks sai leivatainas vormidesse kerkima. Kümnest vormid ahju, üheteistkümnest välja, poole kaheteistkümneks veel soojade kaapekakkudega tööle. Pole sugugi halb algus nädalale. Leib ei kõrbenud seekord väga ära ka. Ega jäänud nätskeks.

Ma arenen! Tasahaaval.

Pärastlõunases loengus näidati kaks tundi jutti Eesti viimaste aastakümnete fotokunstnike töid. Mis lahendamatu häda eesti naistel oma kehaga küll on?

Kolleeg Tiina sõbral härra Freudil oleks kindlasti seletus varrukast võtta, aga minule jääb hämaraks. Näib ka, et eesti film ja eesti fotokunst on tegelikult üks ja seesama - hingamise raskus on nahaga tuntav.

Teisipäev
Pärast "Südameasju" joonelt tööle. Lõuna arvuti juures. Kuuldavasti paistvat väljas päike. Mõne aja pärast läheb pimedaks ja siis saab varsti koju ka. Lihtne. Selge. Muretu. Ei mingeid liigseid valikuid ja sahmimist.

Draamateatri "Vassiljev ja Bubõr ..." jääb nägemata, sest majanduskülg ja inimesed tahavad tegemist. See-eest keedab mu hea toimetaja Margit nõgesesuppi ja küpsetab võililleomletti ja kaunistab need sinililleõiega ja annetab pärast pildistamist mulle.

Jumal ikka armastab mind oma karusel moel.

PS Margit pani retsepti tänasesse Creme'i.

Kolmapäev
Öeldagu mis tahes, aga trenn on ainus võimalus toime tulla seljavaluga. Retsept on lihtne: kaks Bodybalance'i nädalas kuni valude kadumiseni ja siis korra nädalas elu otsani. Kiidetud olgu nüüd ja igavesti treener Ülle, kelle naeratus särab võidu päikeselaiguga mu matil.

Pelgulinna on väike põiktänav, kuhu kogunevad laulma kõik selle kandi linnud. Kummaline.

Neljapäev
Kella neljast on fotoajaloo praktikum telemaja arhiivides. Müstilised paigad, kuhu aeg sadestub. Elud, tööd, mõtted on peidus loendamatute mappide vahel kenasti jahedas, sest iga viis kraadi vähem sooja pikendab foto säilivust kaks korda. Inimesed, kes on olnud kord sündmuste keskpunktis, kelle nimesid teadis kogu Eesti, tekitavad mu 15 aasta nooremates kaaslastes ebamäärast viisakat huvi nagu tolmune viisk.

Tunnen, kuidas kasvab ja puhkeb õide uus haru mu ametialase kretinismi puus. Viisteist aastat olen töödanud fotodega õnnelikus teadmatuses sellest, kui kuritegelikult vähe ma koolin kogu info hulgast, mida üks foto endas kannab.

Ning veel üks uudis - autoriõigus.

Nõukogude ajast on jäänud tuhandeid pilte, mille autorit ei peetud tollal oluliseks üles märkida, ja nüüd ei saa neid kasutada, sest pole teada, kellele maksta või kelle surmast peab 70 aastat möödunud olema.

Aga võib-olla polegi see tähtis, sest tulevikus on kah palju huvitavat. Näiteks Linnateatri "Ma armastasin sakslast" minu kõige lemmikuma lemmiknäitleja Aleksander Eelmaaga.

Täna aga NO76 aktsioon Tallinn - meie linn. Priima!

Tuumakas mõte, elegantne teostus, higihaisu ei kuskil.

Kogemata kombel osales jalutuskäigul üks tekstis nimetatutest ja pööras mõneks hetkeks teatri ja maailma mõnusalt pahupidi.

Reede
Üürike on põhjamaa kevad. Eile oli sulejopega paras, hommikul sai, hõlmad laiali ja põlved paljad, tööle tulla. Nüüd sajab küll vihma.

Õnneks toibus nädala tagasi ostetud ja toimetusse kuivama unustatud piparrohi (Satureja montana) põhjalku vannitamise järel. Tema läheb peenrasse koos teise uue saabuja, sidrun-liivateega (Thymus x citriodorus) pune ja karulaugu kõrvale, salvei naabriks.

Linnainimese peenramajandus on tõhus stressimaandaja ja täiesti hooletu ettevõtmine, kui õnnestub rajada oma ruutmeeter venna ämma tagaaeda, suure südame ja tööka inimese hoole alla, kes vahel mainib vabandavalt, et kastis ja rohis pisut ka minu lapikest. Puhas rõõm, eriti kui silmas pidada rohket maasika-, tomati- ja ploomisaaki, mis mu maitsetaimepeenraga igal suvel kaasas käib.

Laupäev
Mulle ei meeldi sugugi reisida. Kui sellest suuremas seltskonnas juttu tuleb, leidub alati keegi, kes viskab lauda enese tundmaõppimise kaardi. Aga selleks ei peagi ju sugugi kodust ära minema! Tegelikult ongi parem, kui miski ei kisu vajalike küsimuste esitamisest tähelepanu kõrvale.

Ei suuda Trevi purskkaev panna mind nii sügavalt enesesse vaatama kui oma ihu ja akende katmisest nappe vahendeid kasutada eelistavad uued naabrid, kes minu söögilauast 6-7 meetri kaugusele oma voodi paigutasid. Võin rahumeeli tulevikus vahele jätta kogu terava sotsiaalse kunsti, mis üritab panna mõtlema enda ja teiste, piiride, tolerantsi, vaatajapositsiooni ja keha üle. Ja ongi tore.

Pühapäev
Lapsed on elu õied, öeldakse. Eriti Vennalapsed, teab minusugune paljulapseline tädi. Võtame näiteks Hugo, mehikese minu meele järele - tema ei torma uisapäisa uute ideede kannul. Toas kõnnib juba päris kogenult, aga muru ei usalda.

Kui Hugo esimest korda sel kevadel õues jalgadele seati, seisis ta paigal, ainult kõikus natuke ja vaatas suurte silmadega, kuidas emme ja vanem vend üritasid meelitada teda sammukest tegema.

Nad näitasid ette, ahvatlesid kalliga, viipasid värvilise autoga, aga Hugo jäi enesele kindlaks.

Veerand tunni pärast läkstal kulm kortsu ja veel veidi aja pärast kukkus vihaselt ümber, aga sammu ei teinud. Kindel iseloom, põhjamaine.

Fotod Vallo Kruuser, Tiit Blaat, Evelin Somelar, Teater NO99, repro